Ameerika eurovisiooni kindel liider!

"Ah sa saadan!"
ütles Paadam

Vaata ka vanu selle teemalisi sõnavõtte

Kesvana seeuut!

 Oli hästi huvitav nädalavahetus!
Ja see pole veel läbi ka!
Käisin kooli kokkutulekul.
Seekord võitsid õpetajad. Viinavõtmises.
Meie klassi omad olid kõik purukained. Isegi Kaido.
Kui ma nüüd meenutan siis tegelikult ongi kaido alati kaine olnud. Aga see on vist seotud sellega,et ta ei käinud meie klassis. Üldse ei olnud meil koolis ühtegi Kaidot. Välja arvatud Aivar. Aga Aivar ei ole ka Kaido. Sellest peaks inteligentne inimene aru saama. Meie koolis inteligentseid inimesi ei käinud. Ainult sportlased. Leidsin ennastki spordi autahvlilt. Hommikul kuue paiku.
Õhtu lõppes sellega, et perekond Heldemaad varastasid spordi autahvlilt ühe koleda pildi.

Karjalaskepäev

Vanasti sõitsid eestlased Jüripäeval teritatud kelkudega Sõjamäelt alla.
Aga noh, tänapäeval ju noored oksendavad kui verd näevad.

ma ei või

Mulle meeldib sai!

Lugupeetud hr või proua investor

OÜ "Higgins, Daniels ja Mingi Soome Suusamees" on loodud 3 kuud tagasi ja põhineb 100% kapitalil.
Oleme oma firma eesmärgiks seadnud raha tegemise. Ja seda raha teenime me peaasjalikult saia müügiga. Saia aga teeme me sitast. Sitta saame me aga saiamüügist ülejäänud saiadest kui me neid sööme, sest kui sööd, tekib sitt. See on nigu igiliikur - tulusus on 100%.
Hetkel on meil natuke likviidsus probleeme, st meil ei ole raha, et saia osta, sest kuskilt peaks ju alustama, aga kui pole saia siis ei saa sitta sest nälg raibe on majas. See on nagu igiliikur või nagu jamaikalased ütlevad - no white bread - you can be dead!
Meil on ainult natuke sitta, niiöelda riskikapitalina, mida me kavatseme käiku lasta kui keegi ei taha meile saiaraha anda.

vahel on nii

Kui maesimesesklassiskäisin,siis meil üheteistkümnendas käis nii pikk poiss, et pilves ilmaga ma tema pead ei näinudki.
Vat siis

Kui sa seda lugema juhtud...

Kuna ma ei julge üksi metsas käia, siis kirjutan siia oma ammuse salasoovi: "Head ööd karuott!"

Maailma kõige pikem jutt

Kaido istus trepimademel, hoides kahe käega peast ja tihkus kibedasti nutta.
"Issand! Miks ma pidin neid kuradi Tallinki aktsiaid ostma !?" kõõksus ta läbi nutu.
On raske olla institutsionaalne investor, ütleb publik sellepeale.
Kaido rehmas käega, kuivatas pisarad ning selga sirgu ajades hakkas Lastemaailma eest mööda Vana-Vene tänavat alla astuma.
Möödudes putkast ostis ta paki sigarette ja maksis selle eest 2 000 000 krooni sularahas.
"No kurat!" suutis ta vaid öelda ning suutmata enam taluda oma ostjakirge tormas ta musumäele ja kägistas esimese iidse pärna surnuks.
Sellepeale ärkas pisikeses vanalinna ärklikorteris elav muinsuskaitsja Liina oma õdusast pärastlõunauinakust.
"AHHAAAA!" kraaksus ta "MEIE MEHI TAMBITAKSE!"
Liina jooksis alasti trepist alla ja sõitis kojamutile pasunasse.
Kojamutt, kes oli tuntud oma vaoshoituse poolest, olles selle eest isegi mingi medali saanud, ei öelnud midagi. Küll aga said tema allasurutud raevu tunda mõne tunni pärast marutõbine koer Paul ja kajakas Peep, kes olid nii õrnahingelised isiksused, et töötasid Eesti Meeleolu Uurimise Instituudis eriti morjendamatute isikute tunnete kirjeldamise osakonnas kivinägude kirjeldajatena. Nimelt jagasid nad, nähes kojamutti mödumas kohe ära, et asjad pole nii ning muutusid ülbeteks, ennast täis rikkuriteks ning läksid ja mõnitasid institutsionaalset investorit Kaidot kuni surmani. Asi olekski võinud siinkohal lõppeda ja seega kogu probleemi algataja oleks saanud oma õiglase karistuse, aga probleem oli selles, et Kaido, raibe, suri alles 20 aasta pärast, aga kajaka ja koera elu on ikka märksa lühem ja lisaks ei ole viimase elu ka sittagi väärt. Samas kui keegi hakkab koera selle eest jõledalt mõnitama siis mõelgu enne kajaka mälu peale. Vat nii umbes see asi oligi.

Raiuge mind või neljaks, aga see tükk kuhu jääb naba karjub ikka et president presidendiks!

Mõni mees, nagu üks mu tuttav, keda ma ei saa sõbraks nimetada, kuna me pole seda kokku leppinud kuigi kõik muu on paigas, kiitleb sellega, et ta sai koduveini valmis.
Tahhaks öelda NOOOOH!
Ka mina oleks sellisel meetodil oma koduveini, mida ma juba oktoobrist saati küpsetan, valmis saand. Aga mina lihtsalt tegutsen eesti hüvanguks ja antud hetkel on mul käsil katse, et kas mingisse 40l-sse purki on võimalik kambaga uputada suhkrukogus, mida õuroopa meilt trahvi näol siise nõuab. Ja peaaegu võin öelda et saab! Iga esmaspäev valan ma sinna sisse kilogrammi suhkrut ja see keemiline monstrum sööb selle lihtsalt ära! Ja seda suhkruhävitustööd võib, nagu ma vaatan, jätkata lõpmatuseni.
Kuigi ma usun, et kuskil tuleb puht kainemõistuslik piir ette, ma arvan, et umbes juunis kui ma maale puhkama sõidan, tuleb see veinitegu lõpetada ja minna suhkru pruukimise samaka ajamise etappi üle.
Vähemalt ma leidsin maalt spiraaliga ämbri.
Ei usu, et sel midagi rasedusvastasusega pistmist oleks

Kadri on must, kuigi Edgar pesi isegi tema aju

Sellel postitusel on kommentaarid keelatud.
Paluks vastukaja

Kes seda loeb on loll. Välja arvatud Sebastian loeb.

Käisin täna leevikese ema ja mirteli emaga osturallil.
Võitsin umbes kahekümne sekundiga.

Väikseid nippe, mis muudavad ruttiinse tööpäeva igavaks

Kuna meil tööjuures toimub igal reedel arutelu teemal piiride ületamine kunstis, ühiskonnas ja Iklas, siis nii ka seekord. Aga, et asi saaks veelgi huvitavam, olime kutsunud stuudiosse välisvaatlejaks ka kassi. Ütlen kohe algatuseks ära, et selle kassiga sai igavest nalja ma ütlen. Algatuseks istusime kõik diivanile ritta ja siis karjusime "Võib!" seni kuni keegi tuligi koridorist. Reeglid olid sellised lihtsad - see kes tuli, pidi loetlema kassi ja inimese vahelised erinevused ja siis kokkuvõtte tegema, aga keerukaks tegi asja see, et me ei öelnd, et mis mõttes. Seega jäi meil endal õigus suvaliselt mängijaid diskvalisfikatseerida. Iga kord kui mängija valesti ütles, võisime meie võtta lonksu viina. Ja ausalt öeldes, see on esimest korda elus, kus ma tundsin, et ma olen ilma viinatagi purjus.
Kuigi see oli vist sellest, et ma jõin ennast Karl Kalkuniks.

Mida president ütlemata jättis

Eile toimus meil tööjuures sümpoosjom teemal, kuda seda sõna üldse õitei kirjutada ja mis ta tähendab. Kõik jäid kohe vait.

Enn ostis endale küll konstruktori, aga poldid jäid ju vanamehe kätte!

Minule isiklikult meeldib, et eestis on tänapäeval selline vaba elu, et ole kes tahad. Noh, et kas homo või noh, mingi kasvõi näiteks lihtne inimene või ükskõik kes. Ükspäev mängisimegi tööjuures mängu "Kas tõde või tegu!"
Kuna mina olen selline ürgeestilik arhetüüp, vastasin, et laul!
Kõik vakatasid ja vaatasid mind kuidagi külmalt, aga siiski viisakuse piires.
Pärast suitsunurgas ütles meie raamatupidaja Aino mulle, et on asju, mida meie, eestlased pühaks peame ja et kuigi sina Juss oled venelane olen ma endiselt sinu suhtes positiivne.
Mu süda tahtis kisendada, et MA OLEN JU EESTLANE, aga mu vene tahumatu talupojakostüüm rääkis midagi muud.
Sestap mõelgem alati enne kui me midagi räägime. Kasvõi näiteks seegi hea näide kui ma ükskord mõtlesin, et mulle meeldib nilbitseda ja pärast selle kohe ka teoks tegin, et polnd isegi üldse vaja midagi rääkida!

Taimo kaevas nigu hull, aga programmeerijal ei ole sobilik selle eest preemiat loota

Kui me väiksed veel olime, ütles ema meile alati: "Vaadake ette lapsed - ega elu, see nalja ei mõista!"
Kõikidel peale minu tekkis kohe protest, et miks nad peavad sellist sõna kuulama, sest ainult mina ju olin minu ema poeg, teised lapsed olid ju ikka oma emade pojad ja Arno oli kodutütar.

Artur käis, võtsime viina ja siis ta ütles, et on aeg...

Olen viimasel ajal muutud kuidagi hajameelseks ja melanhoolseks. Avastasin, et kirjutan iseendale anonüümseid kommentaare. Pärast käin päev otsa morni ilmega ringi ja mõtlen, et kes kurat kirjutas.
Muide, kas arvutiga kirjutamine on kirjutamine või arvutamine?
Kas siis teisel juhul pastakaga arvutamine on kirjutamine?
Nii palju on küsimusi, aga vastuseid ainult üks.
S.t. vastus on üks.
P.s. kui kellelegi tundub, et küsimusi ei ole nii palju, et noh, nagu ainult need kaks eelnevat ongi siis ei ole.
Ses mõttes, et ei ole.
Ses mõttes et noh, et on ikka.
Palju see tähendab.
Või
Mida rohkem küsimusi, seda rohkem vastuseid on ikka üks!
Ma oleks võind ikkagi miski Nobeli milleski saada tundub.

Triennaalil

Tööle minnes silmasin tänava ääres vana autoromu, mille aknale oli keegi kirjutanud sildi: "Ostan Teie auto ära" ja lisanud telefoni numbri. Valisin sildil olnud numbri ja teatasin, et see auto pole minu oma. "Ahsoo!" vastati teiselt poolt "Aga milline teil siis on?"
"Punane."
"Kui vana?"
"Kaks ja pool aastat. Garantii veel kehtib"
"Hm... pakun 35 000!"
"40!"
"Tiil!"
Nagu öeldakse - äri ei pea tegema pelgalt nelja kontoriseina vahel, vaid kus iganes. Aga vahel langeb ta sulle kaela selgest taevast, seda nimetatakse ärimaailma maasikaks.

Viina mõjust alkoholile

Tegelt, sõbrad, on kevad juba käes!
Nää esimene toonekurg on juba kuskil otepääl ja laulurästas plärtsus jupp aega tagasi ka minu akna all. Niisiis elu hakkab jälle suuskadest inimestesse valguma. Seetõttu kutsun homme hommikul inimesi austusest kevade vastu tõusma umbes kella kümne paiku püsti ja olema kasvõi korrakski vait. Kes aga ei suuda see tõmmaku kopsud õhku täis ja laulgu. Just laul on olnud see, mis eestlased läbi raskete aegade vedand ja. Millega seoses meenub mulle üks mõistujutt eelmisest kevadest. Nimelt istusin ühe tuttavaga Adamsoni ja Toompuiestee nurgal pargil ning lasime õllel, mis on ühtlasi ka eestlaste rahvusjook, hea maitsta. Ühtäkki jooksis nina eest läbi väike Jörbergi näoga mees, ainult, et poole väiksem ja küsis, et kurat mehed, kus siis neid Metallica pileteid siin Tallinnas müüakse kurask ja sülitas. Vastasime, et teik it iisi men, mida päkapikkudel sinna asjagi. Väike Jörbergi näoga mees, ainult et poole lühem lükkas käed sügavamale taskusse ja tegi paar ähvardavat sammu meie poole ja ütles: " Noh, nooh, kas ma... kas nüüd...." Kummardusime lähemale, et paremini kuulda. Tundus, et väike Jörbergi näoga mees, ainult, et poole lühem hakkas tõesti noh, nooh, kas ma... kas nüüd....

Mis siis ikka
Tänan tähelepanu eest

Klassika!

Siin nüüd korrastan ka ise oma linke ja panen välja eraldi lehe kust need leida võib, paljud neist on ikka päris head ja mõned tiba igavamad:
Minu lingikogu (kuigi kuulub ühele teisele mehele, aga soovitan siiski vist)

Rahvas tõuseb kui üks mees, aga kuda ta istub?

Lasta kaklusele taustaks tuljakut on ausate kaklejate ja muude tõsiste, sõprust mittesallivate kodanike mõnitamine!

Eesti Kaklusliit

Kuidas lihtsalt olla edukas?!

Kord lähenes mulle Balti jaama taga üks vanem härra ja küsis: "Noormees, kas te teate, mida ütles kuulus filosoof Eugen Kant Königsbergi ülikoolis loenguid pidades oma üliõpilastele?"
"Ei" vastasin ausalt.
"No vot." ütles härra ja pöördus minekule.
"Oodake!" peatasin ma härra "Misa ta siis ütles?"
"25 krooni ja ma ütlen teile"
Otsisin kiirustades taskust kahekümneviieka ja andsin vanamehele: "Noh?!"
Vanamees muigas, võttis raha ja ütles: "Noh, noh! Eks ta ikka midagi seal oma filosoofiast luges ma arvan"
"Kuidas ma võisin nii loll olla!" mõtlesin ma nüüd vihaga "No muidugi filosoofiast!"
Siis aga meenus mul... "Oodake korra!" hüüdsin vanamehele uuesti järele lipates. "Aga tolle Kanti nimi oli ju Immanuel ometigi?!"
Vanamees ütles mulle pahuralt, et ta töötab äri valdkonnas ja pole ajaloolane, aga mina pidada üldse moepede olema.
No tere hommikust, ise ta üldse hakkas oma juraga pihta!

Tarmo teab küll, aga ta on lepingutega seotud nagu

Arvestades, et tänapäeval on igasugused stiilsed firmaüritused moes, otsustasime korraldada firma pulmad.
Kuna meie firmas töötavad ainult heteromeestest homofoobid, tekkis olukord, et keegi ei tahtnud ei peigmeheks ega pruudiks hakata.
Võtsime vastu otsuse, et kes peigmeheks või pruudiks ei hakka on pede.
Nüüd lahenesid asjad kuidagi iseenesest.

Kuldnako puur sai jälle raske

Kaido varitses kangi all. Kaido käes oli reha - nii kaugele oli vereimejalik ühiskond suutnud noore mehe ajada!
Minutid venisid. Õhus oli tunda pinget.
"Ilmselt tuleb see liigsest õhuniiskusest" mõtles Kaido, vaadates kuidas katuselt nirisev vesi särises keldri seinakontaktis ja põles läbi.
Samal ajal juhtusid sealt mööduma kaks prouat.
"Nää laip!" ütles üks rõõmsalt teisele ja sikutas teise varrukatpidi lähemale.
"Laip raibe jah!" rõõmustas ka teine.
"Mis me nüüd teeme!?" küsis uuesti esimene, justkui ei suudaks oma esialgset õnne uskuda.
Kaido ohkas ja tõusis püsti.
"Minge metsa!" ütles ta prouadele. "Debiilikud! Ausõna."
"Debiilikud küll, aga meil on ID kaart" ütlesid prouad ja läksid oma teed.
Kohe, kohe oli algamas kevad

Soomlane jääb ka Kuopios soomlaseks, eestlane mitte

Nägin unes, et Arnold Rüütel võitis soomes mingid suusatamise võistlused. Seljas olid tal ilusti presiidiumi aegne talvemantel ja peas papaahha. Võidu hetkel hüüdis ta rõõmsalt soomlastele: "Hüva huomenta!"
Pärast pidas Tarja Halonen kõne, et loodetavasti nüüdsest hakkab jää Soome ja Eesti vahel sulama ja mina otsustasin seetõttu Otepääle, tekkiva veeuputuse eest, ära kolida.

Kolimise võlud

Meil on kontoris nii kole riidenagi, et me olime sunnitud ta reedel ilusaks jooma.

Eliitkooli!

Tahtsin kodus lastele teha eelkooliealistele poistele mõeldud testi.
Jõudsin ette lugeda esimese punkti küsimuse "Kes sa oled?" ja vastuse variandid - 1. isapoeg, 2. emapoeg kui tuppa tormas minu naine põrandalapiga ja hüüdis ärritunult lastele: "TE OLETE ÜHED PÕRSAPOJAD!"
"Test sooritatud! märkisin vastavasse lahtrisse

Tubli kommunist

Hommikul tööle tulles, möödusin majast, mille väraval oli silt koera pildi ja kirjaga "Siin valvan mina".
"Kui mina, siis mina" mõtlesin ja asusin valvesse

P.S palusin majaomanikul siiski koera nägu sildilt kustutada, sest see ei sobi minu imagoga ja võib paljud kliendid eemale peletada

Kuidas mölapidamatus võib päästa maailma!

Ma tõesti ei tea.
Vabandust

Maha saetud näpud on depressiooni kõrval köömes

Ükspäev öösel ärkasin sellepeale, et telefon helises. Ajasin siis ennast üles, läksin võtsin toru ja ütlesin halloo.
"Kui te kohe oma saagimist ei lõpeta, kutsun politsei!" ütles kuri meesterhvas teises otsas.
"Ahsooo! Või nii!" sattusin kohe ärkvele "Saagimine on muide minu põhiseaduslik õigus! Kaevake või NATO poolakatest lenduritele!" sattusin ka ise hoogu.
Pärast veel mõningaid ideede vahetust lõpetasime selle südamliku jutu ja ronisin uuesti voodisse.
Aga und ei tulnd.
Seepärast ma selle Husgvarna järgmine päev muretsesingi.
Aga mis häirib siiski teda rohkem, kas raua või mootorsaag?
Ma pole kolm päeva magand.
Keegi ei helista ka

Väikse järelkäru seiklused

Ükspäev mõtlesime ema ja teistega, et hakkame redist istutama. Aeg oli küll varajane, aga otsuistasime, et kui vile käib peab minema - sportlase hing! Meie kodu lähedal ei kuule vilet just sageli, seega kolisime kooli võimla akna alla, kus toimusid parasjagu maakonna seenioride spordipäevad. Muidugi oli algul tore ja peab ütlema, et andsime teineteisele hoogsa ärimudeli puhul isegi erinevaid lubadusi, aga mingil hetkel sai sest vilistamisest siiber ja me keegi ei imestand kui onu Jaan läks ja ütles sellele kuradi kohtunikule, et istuta ise oma rediseid kuldnokk!

Kas lasteaia kasvataja südant tunned sa?

Taimo ostis endale eile uue muruniiduki.
Mitte et õismäe tornmaja inimesel seda nii umbe vaja oleks, eriti talvel, aga nagu Taimo ise ütles, peab eestlasel olema maalähedane hobi.
Mingil hetkel, umbes kolme paiku öösi, mõtlesime, et kas poleks aeg mitte naabrimutile sellega intiimset soengut lõigata.
Õnneks suri viimane paljalt selle mõtte peale enne meie saabumist.
Muide ka politsei saabus alles koos meiega.

Ärme lastele liiga tee - piiname natuke ja laseme lahti

Kui tööle jõudsin, avastasin, et riidehoius on keegi minu kapile kirjutanud OINAS. Tegin kapi lahti ja seal olid sarved ja hangutäis heina. Mõtlesin, et vist nali. Kuna ma olen ise selline humoorikas inimene siis panin sarved pähe ja võtsin ka heinatuusti kaenla alla ja läksin kontorisse. Astusin rõõmsalt tuppa ja vist mökitasin isegi natuke.
Kõik vakatasid.
Meie pearaamatupidaja Anne kahvatas ja ütles endamisi: "Nii et see on ikkagi tõsi"

Ma muudkui kaevasin, aga tulemuseks oli ikka üleskeeratav kapsas

Olin just meelt heitmas kui avastasin äkki, et õnn ei ole mulle siiski selga keeranud.
Vaid hoopis kõhu!
Jõllitasin seda vist pisut rumala näoga ja avastasin, et nabaaugus on tigu! "Vot sulle pirukat!" mõtlesin omaette. "Või tigu!"
Aga jah, kui nüüd tagant järgi kainelt analüüsida siis tõepoolest - loodus on ju meil nahka keeratud!
"On ikka! Ma ütlen!"
See viimnegi vähene, mis inimesest teeb inimese suure algustähega on kirjatehnika!

Üht ei pea sina kartma - kaht hoopis!

Gabriel marssis taeva väravate ees edasi-tagasi, vaadates närviliselt kella.
"Kurat võtaks!" kirus ta.
Möödunud oli juba 40 minutit.
Eemal kiviaia peal istusid sortsid ja irvitasid.
"Mis te vahite molkused! Pole muud teha või!?" karjus ta ja vibutas rusikat.
"Kuhu kurat ta jääb!"
Korraga avanes Gabrieli seljataga personalile mõeldud väike jalgvärav ning sealt paistis oodatava särav nägu.
"Andestust! Proovisin, kas suudan veel üle aia ronida - tuleb välja küll!" ütles too poisiliku naeratuse saatel uhkelt.
"Minu poolest võime nüüd liikuma hakata." lisas ta ametlikumal toonil ja köhatas, kattes rusikaga suu.
"Palun. Siitkaudu." juhatas Gabriel veidi punastades külalise nüüd juba peaväravast uuesti sisse.
"Kas vastab tõele, et noor-peremees, pidada kõva kalamees olema? Sellisel juhul tean isegi häid..." alustas külaline asjaliku vestlusega

Kas me sellist Nõukogude Liitu tahtsimegi vä?!

Nädalavahetusel kutsus Toivo, kes oli lõpuks oma Zhigullil kardaani risti ära vahetand, autoga sõtma.
Sõitsime Prita teele - hea kupatada, pikk sirge, vajuta aga!
Viuh, viuh, viuh - möödusime autodest kui postidest.
Kolmandal ringil, möödudes näituste väljakust, mõistsime, et need on messikülaliste tee äärde pargitud autod.
Aga Toivo läks sellest eriti närvi.
"MIS TE PASSITE SIIN VÄRDJAD, KAS POLE ENNE PUUST LENINIT NÄIND VÄ?!" karjus ta aknast kõigile ja sülitas.
"Ma panen sellele mauseloumile siin ükspäev veel tule otsa!" lisas ta vihaselt omaette.
Mulle tundub, et Toivo elab seda ordenite jama nagu eriti raskelt üle.

Sileesia kaevurite naine onu Ants

Ükspäev said kodus kõik produktid otsa ja nälg tuli majja.
Noh...
Tundsin kuidas vastutus ronis vaikselt, kuid kindlalt kui tinasõdur mööda selgroogu ülesse ja istus patsti pähe.
"Ärge muretetsege! MA lähen HANGIN süüa!" kargasin püsti. "Ma lähen jooksen martti!"
"Oh! Missa! Kes siis märtsis?" kaebles naine.
"Ära nuta musirull! Paari tunni pärast on laud toidu all lookas ja me ei näe üle suure kõhu oma varbaidki!" ütlesin optimismi süstivalt.
Keerasin jope pahupidi selga, võtsin pesukeedunõu kaane, sest martidel peab mask ees olema ja läksin!
Igaks juhuks hiilisin hoovi poolt majast välja.
Oli vaikne ja külm, aga mardil peavadki varbad valutama. Võtsin ka kingad jalast... ja kindluse mõttes virutasin varba vastu treppi. Siis kohe laulsin sellist tuntud mardilaulu nagu "UIIIIII! FAKKKK-FAKKKK! VARVAS RAISK!"
Kui sädemed lõpuks silme ees paigale jäid ütlesin vaikselt "Kaske!"
Avastasin, et peale minu viibib hoovis veel umbes 34 pesukeedunõu kaane ja pahupidi jopega meest.
Sain aru, et on näljaaeg.
Vaikiti ja suitsetati.
Aga meie kõigi silmis põles vendlustuluke.
Olime vaesed, aga õnnelikud.
Hiljem otsustati minna ühte pool-nooblisse uuselurajooni, röövima ja põletama, lootuses, et ehk sealsel rahval pole nii palju raha, et jõuaks jõusaalis käia.
Noh, igaks-juhuks tead.

Kas ka sina armas lugeja kostitad nälga ühe kõva keretäiega?

Ole hea hobune - kingi ka mulle lilli kui kodumaad väisad!

Kostus vaikne kriiksatus, korter 10 uks avanes ja valgusvihk langes pimedasse trepikotta. Uksevahelt paistsid Toivo isa kondine küünarnukk ja sorgus vuntsidega nägu.
Kell sai pool kaksteist hilisõhtul.
"Kõik on vaikne." mõtles Toivo isa.
Siis aga hüüdis ta täiel rinnal: "HURRAAAAAAA!" ja tõmbas ukse mürtsuga kinni.
"Mõistame meiegi pidu panna kui vaja!" mõtles ta rahulolevalt vene rahvatarkuse peale.

Suure kera pojad

Nädavahetusel käisime perega loomaaias timukaid söötmas. "Timu-timu-timu!" hüüdsime raudvõre tagant ja loopisime timukatele proletariaadi lapsi ja ühe üleliigse vanamuti, kellel alati on kõige kohta oma arvamus. Mati Kaal tegi huvilistele ka ringkäiku ja rääkis kui vähe on tänapäeval timukaid alles. Üks puur oli kinni kaetud ja Mati Kaal ütles, et nüüd peame olema tasa, sest just võibolla hetkel sünnib ime ja teisel pool matte eostatakse uut timukat. Tahtsin teiste külastajate ja oma laste ees nalja teha, ning kiresin igaks juhuks selle jutu peale. Nüüd hakkasid ka teised erinevaid häälitsusi tegema - kes ruigas kui siga, kes mõmises ja üks daam laulis paaviani pulmalaulu. Üles tõmmati ka lipud ja loosungid, millel suurte roheliste tähtedega kirjad: "LOOMAAED LOOMADELE!" ja "ÕIGEMINI KÕIK LOOMAAIAD LOOMADELE!" ja "S.T. KOGU MAAILMAS SIIS!"
Teel väravateni tõukasime ümber ka selle naeruväärse laste rongi, mis seal loomi mõnitab.
Ühele transparendile oli aga keegi maalind: "Arnold jälle presidendiks!"
"No mida sa kurat sellest siia toppisid?" küsisime ärritunult ja läksime laiali

Kumu veeb on valmis - siinsamas

Riputan siia selle miniatuurmaali mille nädalavehtusel maalisin. See on maalitud meie olümpiasangarite auks. Kahjuks mul midagi peale valge värvi ei olnud. Pildil on muidu kujutatud kuidas norralane Frode Estil mõruda meelega suusatab pärast rasket kaotust olümpial, saunast jääauku, aga samas ehmatasid teda meie mehed Andrus, Jaak ja Mati Alaver ja naersid, nii et Estil ehmatas ennast kaameks ja ei paista seetõttu lume taustal välja. Nojah ja lisaks olid tal need valged kalsoonid, nii et ega ta ennegi suurt paistnud.
Kui väga hästi vaadata, võib aimata ka eemal so vasakul ülal Kikut, kes hoiab Anatolil käest kinni ja näitab päikese poole, koju minemas.
See maal on muidu ka ausammas eestlaste keskmisemale vaesusele võrreldes Lääne Euroopaga, sest ta on nagu vaese mehe "Viis musta neegrit pimedas toas", aga odavam ja negatiivis. Kui muidugi tohib üldse kasutada enam sellist sõna nagu neeger musta mehe kohta.
Ma tahaksingi küsida, et kui sõna neeger enam kasutada ei tohi, et kas ma võiksin ta endale saada?
Kasutaksin teda siis mõistlikul viisil mõndade asjade tarvis. Võibolla neegrite kohta näiteks.

Riis -riis, nagu volga-volga, aint et mitte veneoma

See meie kass ajab mind täitsa närvi oma küünte teritamisega - diivan narmendab juba. Otsustasin, et õpetan teda pisut - lõin koeraga. See on nagu kaks kärbest ühe hoobiga, ainult et asendatakse koera ja kassiga.
Ühe kodu loomad peavad omavahel läbi saama. Mis see siis olgu.
Pärast Telliskivi tänava korea restoran-saun-baaris, võtsin ühe salati. Ega ma ei hakand neile ütlema, et ma koreaga kassi lõin.

Lastega kodus.

Telekast tuleb juba viies kord järjest Jääaeg.
Keegi ei vaata.
Ära panna ka ei tohi.
Ise kaklevad teises toas.
Vahepeal sain hammustada.
Kas keegi võiks toota plaastreid, millel pekitükk küljes? Saaks kintsus auke paigata.

Mida tegelikult otsis meie kooli direktor vene ajal raadiorufist?

Meie vanaema ütles meile juba siis kui väiksed olime: "Lapsed, elu paneb teid õige mitmesse piinlikusse olukorda, kuid üht pidage ometi meeles - eelistage alati Nike`i Adidasele, sest see veab teid sitast läbi!"
Tookord me veel ei osand mõista vanaema sõnade täit tähendust, sest elasime maal ja heal juhul oli meist mõni vaid Tartu botaseid näind ja neidki eemalt.
Kuid nüüd ükspäev kui sain kohvikus õega kokku ja heietasime pisut ammu unustatud teemadel mõistsin ma, et võimatu on heietada ammuunustatud teemadel kuna need on kõik ammu unustatud.

Hetkel kõik
Tarts

Kuidas kõverast tundrakasest sirgub tugev tammepuu

Öise vahetuse kurjategija ärkas õhtul kaheksa paiku, pesi hambad, jõi kohvi, kallistas naist ja lapsi, võttis noa ja läks välja kurja tegema.
"Ol-en kurja-tegi-ja
Kurja teen hea mee-le-ga.
Kui näen tä-na-va-peal last
üü-le käh-ku sõdan tast"
räppis ta omaette, endal aga kulm kortsus ja silm ohvrit otsimas.
"Vää-ga kuu-ri oo-len ma
kui mind näed..."
Kurjategija seisatas: "Hm? mis võiks minna riimi ma-ga?" mõtles ta.
"Vabandage prouad" pöördus ta kahe mööduva daame poole "Kas te oskate öelda, mis läheb riimi maaga?"
Tädid asetasid turukotid maha, võtsid asendi sisse ja hakkasid räppima:
"Ilus olid ii-sa-maa,
siis kui Brezhnev elas ka,
vorsti, piima, muna ja
Vaa-na Tal-linnat püha aal!
Kõike seeda tasuta
tööd ei pii-dand te-ge-ma.
kuhu kõik see nüüd on saand
ee-lu perse keeras Laar!"
Räppisid ära ja läksid.
Kurjategija lükkas mütsi kuklale ja kratsis mõtlikult otsaesist.
"Mnjaaa!" ütles ta poolvaljult.
Siis aga koukis ta vöö vahelt noa, lõi selle vastu põlve pooleks ja läks koju.
Kodus oli pime ja vaikne. Esimese hooga mõtles kurjategija, et naine petab teda ja on nüüd armukese juure läinud. Aga ei olnud, sest järgmisel hetkel läks tuli põlema ja seal seisidki kurjategija abikaasa, kogu majarahvas, koolivend Toivo kutsekapäevilt, laiade kätega mees ja politseinik, kes hõiskasid koos: "SÜRPRIIS!!" ja lõid rõõmust käsi kokku. Kurjategijal pandi käed rauda ja viidi vangi.
Nii juhtub alati elus, et pätt saab malka ja politsei palka, sest oli just politseinike palgapäev - sealt siis need tort ja lilledki.

Käo surm osa 2: Toivo naine tõuseb üles ja saab vihaseks

Toivo libises hääletult suurde tuppa. Tema käes helkis väheses kuuvalguses, mis pooleli avatud kardinate vahelt tuppa paistis, mõrvarelv. Toivo hüppas kui panter, hääletult tugitooli taha. Kiire pilk kellale näitas, et aega oli jäänud veel 15 sekundit. Toivo jooksis kikivarvul kella alla ja jäi ootele. Oli kuulda vaid kella vaikset tiksumist. tik-tak-Tik-Tak-TIK-TAK... ja siis ... kellast kargas välja kägu: "KUK...." jõudis ta veel hüüda kui läbi õhu vihises raske metallhaamer, mis purustas noore interpreedi pea ja maad võttis vaikus.Pimeduses oli märgata Toivo naeratust valgustav kuldhammas.
"Kas said selle raipe lõpuks kätte?" kostus teisest toast Toivo abikaasa unine hääl.
"Kellaga on OK!" vastas Toivo
"Noh, tule siis nüüd magama. Homme on tööpäev." ütles naine ja keeras külge.
Kahtlused võtsid maad noore mehe südames.
"Kas kägu pole äkki vaid ettur?" mõtles Toivo.
Naaberkorteri peldikust kostus vee peale tõmbamise heli, naaber rögastas ja vandus.
Toivo silmad lõid särama.

Sigahea õppetund väikestele närilistele, aga miks mitte ka näiteks dresseeritud pardile

Ükskord juhtus nii, et väike seapoeg võitis Bingoga 67 krooni ja 24 senti.
Väike põrsas hüppas rõõmust õhku ja üritas sõrgadega plaksutada, aga sõrastas ikkagi. No mis siis - bingo võitja võib.
Väike notsu pani endale linnariided selga ja asutas nüüd poodi - rikas loom võib endale nii mõndagi lubada. Ütleme isegi et looma moodi võib!
Aga kus on raha, seal on alati ka palju kahtlase väärtusega sõpru! Nii ka seekord.
Kohe Tallinna serval laagri Maksimarketis, võtsid ühed kurjad mehed väikse notsu ette ja müüsid talle kaks pruugitud Canoni fotoaparaati ja ühe varastatud hobuse sadula. Ise kiitsid, et nii odavalt ei leia ta kuskilt paremat.
See koer, kes sealkandis alati tolgendab, ütles omaette, et on ikka loll loom. Aga meie ju teame, et tegelikult on seal loomariigis, üks kõige suurematest ajudest. No aga selle põrsapojal oli väike, sest ta oli ju alles sealaps. Nii läkski ta rõõmsalt vilet lastes kodu poole tagasi.
Kõige paremini aga iseloomustab kokkuvõtvalt kogu lugu ühe vana ja targa ja äraaetud hobuse, kelle suhu ei vaadata, suust tulnud mõttetera: "Kes see loll siis digiajastul filmiga fotokaamera ostab? Aga sadul on küll väärt asi, seda ma ütlen!"
Sealt ka see teine vanasõna

No mis ilusatest varestest me räägime, endal on õunavarastel auk perses ja põlved kottis

Otsisin lettide vahel juustu. Kui olin juba lootust kaotamas, leidsin lõpuks ühe teenindva töötaja.
"Vabandage palun," pöördusin tema poole "kust ma võiksin juustuosakonna leida"
"Seal seina ääres palun." näitas müüja kaugemale ja eemaldus.
"Hm?" mõtlesin "Et seal seina ääres ta siis palub." Kuna ma ise ei ole suuremat sorti usklik läksin teise poodi juustu otsima.

Timur ja tema naiskoor

"Vabandage, ega te mu kana pole juhuslikult näind? Jätsin siia kuu aega tagasi ühe muna hauduma." Just selliste sõnadega pöördus üks päev turul minu poole üks vanem daame.
"Ega ma loll pole!" - märkasin taamal osavasti maskeeritud, valge põlle ja kirvega kriminaaljälituse töötajat.
Olin vait, kuid läbinägeva pilguga. Üks kulm asetses teise suhtes pisut viltu ja tõmbles.
Siis surusin huuled tugevamini kokku, tõstsin näpu ja ütlesin: "Muna juba kana ei õpeta!"
"Kas te kuulsite?! Kas te kuulsite?!" pistsid lihamüüjad kaagutama.
"Muna on ümar, aga muna maitsega" lisasin innustatuna esialgsest menust.
"IIIIISSSSAAAAAAND!" kriiskasid lihabeibed
"Munapea!" lisasin oma põhitrumbi
Kõik vakatasid.
Ainult üks tuvi nokkis betooni.
"Khm. Vabandust." ütles tuvi, avastaes, et kõik teda jõllitavad.
Väljas hakkas hämarduma
Mõtlesin, et päästan seltskonna ebamugavast vaikimisest: "Kas muuna süüüdant tunned saaa..."

Silmakirja treener

Hoonete maailmas on elu küll jõhkram aga sedavõrra ausam ja lihtsam.
Kui mõni maja on liiga küüniline, siis topitakse ta heina täis ja asi mutt!

Kui austad väetit väärid ka ise paremat kohta võimlas mattidel näiteks ekskursiooni ajal

Need kaasaja mõjutused jõuavad tahes-tahtmata ka äärealadele. Eelmine kord kui emal külas käisin, oli keegi tolgus spraiga lasnud küüni seinale kirja "Sidorov is a looser!"
Muidugi, asjal on ju ka tõsi taga, kuna antud kangelane oli tõepoolest kaotanud hobuse ja jeebi vahelises rebimises traktorile, aga kas me siis nüüd niimodi peame?

Miks mina pole Kant

Hommikul ärgates tundsin, et nii palju, NIII palju on maailmale öelda. Paiskasin akna lahti, et seda kohe teoks teha.
Kogu üritusele tõmbas aga kriipsu peale meie alumine naaber, kes hakkas millegagi vastu lage taguma ja hirmsat häält tegema.
Ilmselt seetõttu ongi suured filosoofid ja valgustajad tulnud ikka eramajade või losside piirkonnast, mitte aga pelgulinna kortermajast.

Eelkõige olgem ikka iseenda vastu aus, siis ei pea kartma, et keegi hull magamistoa seinad siniseks värvib

Revideerisin veidi oma buhvetkappi. Kõikide hästi unustatud uute asjade kõrvalt vaatas ühtäkki mulle silma ka meie raamatupidaja.
Lõin teda kärbsepiitsaga ja lükkasin sahtli hooga kinni.
Sahtlist kostis protestivaimus piiksumist.
"Interaktiivne vidin!" ütlesin naisele, kes oli asja uurima tulnud.
"Mitme bitine?" küsis naine
"Küsi uuesti, aga tõmba näppudega suu hästi laiali. Vaatame kas saad." vastasin ma.
Naine läks peegli ette proovima.
"Uadi, uat!"kostus teisest toast "Ei aagi!"
Aga mina vaatasin samal ajal juba kuhu sain

Paljudel jäigi lumest oma auto leidmata

Täna hommikul sain autos tuttavaks paljude uute inimestega.

Üks vana asi ka

Ühe peigmehe päevik

23. veebruar
“Kuule, teeme mais pulmad”
***
28. veebruar
No laadna, teeme
***
1. aprill
“Mais vist ei jõua?”
“Ega vist”
“A teeme siis juulis”
***
11. aprill
Käisime pulmapidamise kohti otsimas. Leidsime ühe, mis sobis suuruse poolest ja 36 kuhu oleks ka kahekesi ära mahtunud. Valisime suurema – lihtne!
***
14. aprill
Hakkasin pulmaisa otsima. Et ennast kurssi viia oma võimalustega, leidsin esmalt minu meelest mõnitava artikli pealkirjaga: “Pulmi tuleb hakata ette valmistama vähemalt pool aastat enne sündmust”- einoh geeniused! Ma ju ei teadnud siis isegi veel, et abiellun! Leidsin siiski paar kontakti ja hakkasin uurima. Selgus, et kõik on juba eelmine aasta ära broneeritud ja loomulikult sellele kuupäevale, mis meile sobiks. Pagan ma tahaks teada kelle sepitsused need on.
***
15. aprill
Leidsin vaba pulmaisa
***
16. aprill
LIIGA KALLIS RAISK!
***
17. aprill
Pakuti kahte pulmaisa – A.P. ja I.K! Aitähh! Andke mulle kohe püss parem – sellisel elul pole ka mõtet.
***
21. aprill
Täna meenus, et keegi peab ju pruutpaari sõidutama ka. Vedas, tädipoeg oli nõus - veel on maapeal inimesi.
***
22. aprill
Veendumus, et raha jätkub sai hoobi. Lihtsalt sai ja kõik. Eelarve ületas esimest korda mõistuse piiri. Mul ei ole ülikonda.
***
24. aprill
Mul on ülikond, aga kingi ei ole. Aga kui ma piisavalt kaua venitan siis kõlbavad vanad ka – niikuinii ei jõua siis uusi muretseda. Leppisin trükikojaga kokku, et saan kutsed trükkida tasuta. Pean bändi leidma.
***
25. aprill
Bändid ja pulmavanemad on üks kamp reetureid. Õnneks leidsin kolm bussijuhti, ühel polnud bussi - niisama hooples.
***
28. aprill
Valisin bussijuhi välja. Ja leppisin midagi kokku, kirjutasin kõik olulise paberilipakale.
***
30. aprill
Kaotasin paberilipaka bussijuhi infoga.
***
3. mai
Helistasin kokale ja uurisin menüüd. Tundus täitsa tore olevat. Saatsime kutsed laiali ja osadele kirjutasime kogemata, et infovajadusel helistage endale.
***
4. mai
Sain bändimehe numbri. Pidi olema normaalne mees. Otsisin sõnaraamatust, mis see tähendada võiks – ei leidnud. Huvitav palju viina võiks vaja olla? Hea, et see ei rikne vähemalt.
***
6. mai
Leidsin mingi paberinutsaka mingite telefoninumbritega. Proovisin – BUSSIJUHT! Leppisin kiiresti kõiges kokku.
***
7. mai
Õde soovitas hoopis pulmaema – mulle hakkas idee meeldima.
***
8. mai
Helistasin pulmaemale ja leppisime kokku, et saadan talle e-maili oma ideede ja soovidega.
***
19. mai
Nägin unes, et raha sai otsa.
Ma pole siiamaani pulmaemale e-maili saatnud. Huvitav, kas ta veel mäletab mind?
***
20. mai
Helistasin pulmaemale – ta veel mäletas mind. Õnneks oli ka temal kiire olnud. Lubasin talle, et mõtlen väheke ja siis helistan uuesti.
***
23. mai
Sõitsin Haapsalusse pulmaemaga kohtuma. Kuna olen väga nutikas sell siis ma pulmaemale sellest ei teatanud. Haapsalus selgus, et pulmaema on Tallinnas koolis.
***
29. mai
Huvitav, kas peaks kellelegi helistama ja uurima, et kes vastutab helitehnika eest? Huvitav kellelele? Ise ei tahaks enam millegi eest vastutada. Öösel nägin unes, et raha sai otsa.
***
31. mai
Öösel nägin unes, et vana tuttav helistas ja tegi tseene, et ma teda pulma ei kutsunud ja raha sai otsa.
***
3. juuni
Raha sai otsa
***
4. juuni
Kordan pidevalt Katrini sõnu: “Pulm on nagu reiski – ta jätab endast kustumatu mälestuse”. Ja veel millise!
***
6. juuni
Täna oli minu organiseerimisperioodi kõige mustem päev – mul meenus, et ma pole pulmas külaline.

Meil ühistus rassiprobleeme varem ei esinenud, nüüd aga ei mõista ma jah

Kuna oleme naisega ühistu juhatuses, hakkasime psühholoogi juures käima, et ületada keskea kirgiise, sest korteri ühistus pead olema kõikide rahvuste suhtes vend. Eile üritasingi ka ühte teise korruse valgevene meest suudelda.
Tundub, et psühholoogile maksta oli kurjast.

Kuidas ma ükskord Tallinna ja Tartu omavahel Märjamaaga segi ajasin

Üksord varahommikul oli nii pime, et ma ei näinud näppu suhu pista.
"Korras päev!" sisisesin vihast.
Vaatamata sellele läksin tööle.
"Kelle varbad need meie suud ehivad siis nüüd?" küsis meie emalik ülemus magusa häälega.
"Võivovva ov veed vuvi ovav. A vuvt viva vean" vastasin ja komistasin midagi riidekappi nagu.
"Halluuuu!" kostus kuskilt kõrgemalt.
Vaatasin üles ja nägin, et riidepuudel istusid väikesed maadlemisriietega mehikesed.
Ühe käes oli akordion.
Äärmine ulatas mulle sooja õlle ja kogu seltskond esitas kolm lugu Laima Vaikule surematust repertuaarist Raimonds Paulsi esituses. Mõtlesin, et nad ajavad mind ilmselt Ivo Linnaga segamini. Habeme pärast.

Poliitika kõrge kunst

Seisin tööjuure õuepeal ja tegin suitsu. Üle taeva lendasid kaks NATO hävitajat.
"Aga kui õhtul kodus mu vastlakuklid on ka ära hävitatud, siis kutsun venelased!" mõtlesin hoiatavalt

ID kaart on hea asi küll, aga füüsiliste asitõendite vastu ei saa

Eestlane on ikka teisele eestlasele nagu hunt. Eestlase tunnebki selle järgi ära, et kui võimalik tõmmab ta teisel eestlasel püksid jalast. Sellepärast taheti mind isegi kord Narva piiriületuspunktis soolaputkasse pista, kui Vene piirivalvur mu rahvuse kohta päris ja ma selle näitamiseks ühel kaasturistil pükse hakkasin maha tirima.

Onu Elmari eriti vanad püksid

Väike Mannu istus pliidi ees ja püüdis õppida. Aegajalt viskas ta pliidi alla kopsikuga vett - ajad olid karmid, küttepuid polnud. Väikese tüdruku silmis, mis üritased rasket keemiaõpikut mõista, helkisid pisarad. Hetketi pöbises ta midagi ja vibutas väikest, habrast rusikat. Ei olnud maapeal enam puid, puhast vett, ega loomi. Sööki nägi siinne kant viimati seitse aastat tagasi.
"Fakk!" mõtles väike Mannu "Ilgelt perse on see ökosüsteem ikka keeratud!"
Ta sülitas ja rüüpas kopsikust paksu õlist vett.
"Läheks ära - kaugele!" õhkas ta unistavalt kaugusesse vaadates.
Mannu peeretas ahju suunas ja lendas õhku.

Mida see käsklus arvutis tähendab?

Vastuseks proua õpealajuhata L. Pakki pärimisele, miks ma hoidsin eemale kooli spordipäevast.

Lugupeetud proua õppealajuhataja L. Pakk.
Vastuseks teie pärimisele, et miks mina puudusin kooli talispordi päevalt, pean vastama, et ei ole mina teinud seda mitte pahatahtlikel kaalutlustel, ega laiskusest, vaid lihtsal põhjusel, et lõpetasin Teie kooli juba umbes 15 aastat tagasi ja üleüldse on minu sportlik külg viimastel aastatel kuidagi uinunud olekus, mistõttu oleks minu ilmumine vaatamata kooli ammusele lõpetamisele võinud lüüa parandamatu haava noorte spordipoiste ja tüdrukute füüsilisse hinge.
Lugupidamisega JJ

Kiirteade õpealajuhata L. Pakkile!!! URGENT!!!

Lugupeetud proua õppealajuhataja L. Pakk.
Kui te saite juhuslikult minult kirja ja pole seda veel jõudnud avada SIIS PALUN VISAKE SEE MINEMA- se on tähtsusetu kiri ühelt tähtsusetult vilistlaselt. Uskuge mind - uskumatult igav!
Kui te olete aga selle juba avanud siis pean edastama teile oma vabandused seoses sellega, et tuhnisin oma laual vedelevates paberites ja leidsin Teie kirja, mille olite saatnud 15 aastat tagasi. Olen nõus karistuseks osa võtma teie kooli spordipäevast.
Lugupidamisega JJ

Kellakäkk!

Seisin haamer käes kella all ja ootasin.
"No nüüd sa saad!" mõtlesin kurjalt
"Kuk..." jõudis kägu vaid karjatada enne kui ma talle obaduse andsin.
"Aga mis kukk?" imestasin

Pastakas oli alul tagurpidi

Ükspäev koputas meil uksetaga lasteaia kasvataja. Tegin kohe ukse lahti ja küsisin, et mis koputad siis nüüd? Kasvataja ütles, et meie laps valmistab probleeme. Küsisin, et millest? Kasvataja pungitas natuke silmi. "Noh kas kõik vä?" küsisin. Vastas, et kas ma ei saa aru? Küsisin, et millest ja pungitasin ka ise vastu silmi. Kasvataja ütles, et läheb sotsiaal ametisse.
Vaikisime hetke.
"Suppi tahad?" küsisin lõpuks. "Natuke vist tahaks" vastas kasvataja. Tõin köögist suppi.
Sain aru, et ta räägib kirjavigadega

Miks mulle keegi ei rääkind, et aatompommi saab ka tärklisest teha?!

Kui me väiksed olime, siis suvel suurel heinaajal pidid täiskasvanud seda suurt tööd tegema ja väiksed siis väikseid asju. Ajad olid rasked ja kõigil oli oma ülesanne, kuid tänu sellele kasvatati inimestest tublid kodanikud. Meie ülesandeks oli käo ajamine, kui kägu kellast tahtis välja hüpata ja kukkuma hakata, pidime me ta välkkiirelt tagasi ajama. Ükskord magasime momendi maha ja kõik pidid tööle hakkama. Oldi ikka kurjad küll meie peale.

Aga võibolla on teil juhe koos lihtsalt?

"Energia ei kao ega haihtu kusagile, vaid muutub ühest tüübist teiseks" tsiteeris energiafirma klienditeenindaja dermodünaamika esimest seadust ja soovitas otsida vastust küsimusele "Miks kurat pime on?" kuskilt mujalt. Ja igati õieti ütles, mõistsin ma kui olin hiire lõksule astund.
Ainult, et miks nii teatraalselt neid asju peab näitama?

Eesti edetabelid ja mingi väike loll vanamees

Ükspäev otsustasid meie tänava lapsed läbi viia suurejoonielised Nigeeria aastavahetus pidustused. See aasta tuleb veebajaani aasta või midagi sellist. Otsustasin, et minu lapsed sellest osa ei võta. Mitte et mul neegrite vastu midagi oleks, aga mulle ei meeldi, et kogu ürituse promootor on perekond Kuusemetsade 3 aastane poeg Toivo, kes lävib minu arust valede inimestega - näiteks tema vanemad. Kui lapsed tulid minu käest küsima, et miks nemad ei tohi minna, laskusin nendega psühholoogiliselt samale tasemele ja vastasin: "TÄHELEPANU, VALMISOLLA, START!"
Spordipoisid teavad täpselt, mida sellises olukorras edasi teha, eriti aga kuhu.
Kuna minu nagamannid ei ole ilmselt nakatunud spordipisikuga, jõllitasid nad mind veidi imelikult edasi. Kraaksatasin "SHMIGINN!", aga ikka ei midagi.

Ilmar käib vabal ajal kurgi pildistamas ja ühe naelutas häbiposti

Täna hommikul sõitis üks teine auto minu autole tagant sisse! Kuna mõlemad sõidukid muutusid sellest sõidukõlbmatuteks, tuli edasi jätkata joostes. Olin lolli peaga turvavöö kinnitand, seega läks mul autost väljumisega kauem aega kui sellel teisel, mistõttu kaotasin palju väärtuslikke sekundeid. Siiski suutsin ennast finishisirgel niivõrd koguda, et jõudsin esimesena. "ÜKS TROLLIPILET!" hüüdsin lõõtsutades kioskimutile ja puudutasin käega letti.

Vanaisa kaheraudne

Kord kaevasime vennaga üles vanaisa-kaheraudse, tolle oli vanaema vene ajal maha matnud. Suureks üllatuseks oli vanaisa-kaheraudne hästi säilinud. Õlitasime ta veelgi paremini üle ja proovisime isegi pauku teha. Olime õhtuks üleni tolmused, aga heatujulised. Pärast läksime vanaema juurde ja küsisime, et vanaema, aga miks te kutsusite vanaisat kaheraudseks? Vanaema pilgutas meile silma ja vibutas rusikat sinnapoole, kus arvas Toompea olema

Vääriti mõistetud pedagoog

Üldiselt ma armastan selliseid õhtuid kui abikaasa on sõbrannaga mõnele üritusele läinud ja mind on jäetud lastevalvesse. Me saame ilusti hakkama - nää vanem poeg üritab konserviavajaga saia avada ja noorema rõõmus tagumik paistab külmkapi uksevahelt. Jaahh! õhkan omaette ning rüüpan lonksu õlut, tublid poisid mõlemad. Kergitan ennast natuke ja kougin mingi kulbi diivani vahelt välja (imelik, et seda siin hoitakse?) Kass istub vaguralt mütsiriiulis - rumaluke, pole veel suutnud luua lastega usalduslikku vahekorda. Vahepeal on vanem poeg saia abil muutnud noorema näo polaaruurija omaga sarnaseks ja asund nüüd ise potililli lõikuma. Vahel on kahju, et noorem aknalauani ei küüni. Teisest küljest on ka põrandal palju huvitavaid asju - nää kassi krõbinad hakkavadki otsa saama, tea kas paneks juurde või ootaks kui lapsed on magama läind, et ka kassile jaguks?
Kass ise on minetanud ettevaatuse ja tulnud alumistesse vöönditesse asja uurima, karistuseks lastakse talle dushist vett. Lähen ja kuivatan natuke põrandat. Selja tagant kuulen kolinat. Vaatan - üks pärdikutest on tõmmanud pesukapi ukse lahti ja nüüd paistab põrandale pudenenud hunniku alt paar siplevaid jalgu. Samal ajal lööb keegi mulle hambad kintsu - noorem. Järelikult on pesukuhja all vanem. Lähen ja topin riided uuesti kappi. Hakkan just valmis saama kui teisest toast kostub kisa. Üle ukse vaadates näen, kuidas väiksemat poissi üritatakse tagumikust nügides voodi alla saada. "Poisid, poisid!" noomin heatahtlikult, istudes maas ja hoides mõlemat süles, mille peale kisa vaibub ja noorem torkab vanemale näpu silma. Kisa algab uuesti, kuid teises helistikus. Väiksem vänderdab suurde tuppa. Lohutan veidi suuremat, rääkides talle vendlusest ja sõprusest ja et ainult lollid teevad tagasi. Kass kräunatab teises toas. Kui kohale jõuan on kass kadund - väiksem poiss istub vannitoas ja laseb kassi liival hea maitsta. Astun läbirääkimistesse teemal teiste söökide ja kassiliiva vahelised erinevused ning üritan talle mingit asendussööki leida. Lõpuks võtan ta sülle kuna maitse üle paistab, et ei vaielda. Saan ninast hammustada - napilt suudan selge pildi säilitada, kuid selle vea likvideerib vanem poeg, kes tormab mulle peaga munadesse. Toetun seinale. Ma ei karju, ma isegi ei ütle midagi. Naeratan totakalt, nagu lastekasvatuseks psühholoogiliselt hästi ettevalmistatud lapsevanem peab. Lähen, et võtta laualt veidi õlut. Õlu on ümber aetud, pudel on kadund. Lasen pilgul üle toa käia, et tabada kurjategijat. Seal! Kassist üritatakse õllepudeli abil rullida autole karvaseid pori matte. Rebin väiksemalt poisilt pudeli käest! Midagi ei anna vastu! Sülle ei võta! Teen näo nagu ma oleksin immuunne tittede kisa suhtes. Mõne aja pärast isegi tundub, et sellest on abi. Vanem poeg on vahepeal mingi nipiga arvuti tööle saand. Tööle saand tähenda seda, et nii kui arvut käima läheb teeb ta kohe restardi ja nii uuesti ja uuesti. Aga see paelub teda vähemalt. Imelikust vaikusest tingituna lähen vaatan magamistuppa. Noorem jõnglane on sikutand kuidagi voodipesu põrandale, sinna kerra tõmmand ja magab nüüd. "Minu võit!" mõtlen ja tunnen isegi rõõmu. Lähen ja küsin ka vanema tegelase käest, et noh, kas lähme magama. "Mina ei lähe kunagi magama!" saan kahe ja poole aastase inimese edasisest elust mingi üldistatud pildi. "Oh jah!" mõtlen nukralt. Lähen võtan külmikust uue õlle ja istun diivanile telekat vaatama. Mõne ajapärast käib kolksatus ja ma näen oma rõõmuks, et vanem poeg on ka lõpuks sõna otseses mõttes magama kukkund - toolilt. Võtan ta sülle ja viin voodisse. Istume veel mõni aeg kassiga diivanil ja vaatame telekat - nüüd ma mõistan hästi, kellele näidatakse öösel mehhiko seriaale.

Pagana multikad!

Eile kui Tartust koju jõudsin, selgus, et vahepeal on üks mu lastest selgeks saanud uue mängu. Mäng on lihtne: laps paneb isa suhu, mis on taaskohtumisrõõmust rõõmust lahti klotsi või mingi muu kättejuhtuva junni ja virutab rusikaga kõhtu, nii et klots või muu ese lendab suust hooga välja - PIU! Mõtlesin, et see on tore kaheaastaste mäng tõesti, aga kuna ise olen märksa vanem siis soovitasin tal seda vanaemaga edasi mängida. Lastel ja vanainimestel on tegelt muudki ühist kui nii võtta

Mida me mäletame kolhoosiajast

Ärkasin hommikul hirmuhigipiisad otsaees, sest olin näinud und, et ma ei mäleta Arnold Rüütli volga registreerimisnumbrit.
Kogu pere oli ennast voodi ette üles rivistand. Nad vaatasid mind halvakspanuga.
"Noh" ütlesin.
Keegi ei vastand.
Aga keegi polnd ka küsind.
Lükkasin näpuga kõige lähemal olijat. Kõik kukkusid kolinal ümber.
"Doomino effekt!" mõtlesin.
Olen märgand, et meie tööjuure valvurionul on vanakooli karvamüts, ehk mutter peas. Tõenäoliselt pannakse ta ööseks sellepeale tagurpidi püsti - laadima.
Miks nad seda ometi mutriks hüüavad kui sellel on ilmsed kurepesa tunnused?

Jõle suure sabaga koer!

Nii! Kõik! Aitab! Mina tõstan käpad püsti ja annan alla! Iga kord kui ma elioni e-passiga uue kasutaja teen ja enda blogile 10 punkti panen, tuleb keegi ja paneb mulle 0 või 1-he. Mina ei jäksa igast ebaausate tegelastega võistelda!

Meil on maal vanaemajuures niii suur kivi, et sure või ära

Külmade ilmadega ma alati vaatan linde, et vaat kui toredasti on neil, et kere reguleerib seda külmale vastupidamise värki. Täna vaatasin ka. Kahju, et inimene on oma seda tüüpi looduslikud omadused minetanud.
Pärast ma vaatasin, et üks lind oli masti otsa surnuks külmund. Sellistel juhtudel tundub jälle, et jope on nagu hea.
Sellest ka vanasõnad

Mina olen rõhutatult neutraalne

Seoses eestis valitseva probleemiga, et keegi ei abiellu palju ja samas ka sellega, et meil maal jäi üks kartulivõtumasin üle, konstrueerisin naisevõtumasina. Sellega saab siis öösi mööda peopaiku ringi sõita, kus siis peal, lindi ääres on toredad ärrad, kes napsavad lindilt muudkui noorikuid. Aga võib ka vastupidi. Noh igatahes kui äri nässu läheb müün aparaadi homodele maha.

Kas ahvi südant tunned sa

"Tarmo!" karjus lepistiku mutt tagaruumist "TAAARMMOO!"
"No miiss?" vastas Tarmo uimaselt.
"Kuule Tarmo, ma tahtsin küsida, et kas teie lastel on ka suured kõrvad? Mul on neid veneaegseid plekist pinaleid üle. Praegu on külmad ajad, saaks lastele kõrvakaitsmed meisterda. Meie lontrusel on kõrvad kui kapsalehed, ma silma järgi mõõtsin, et peaks nagu parajad olema"
"Kas sa hull oled?!" ehmatas TArmo "Külm metall 30 kraadise pakasega lapse kõrva vastas!"
"Einoh, need saab ju seest vatiga ära ka polsterdada kui vaja. Ülejäänud osa võib kirvega maha võtta"
"Täitsa segaseks läind - võta oma lastel kirvega kõrvad maha kui tahad!" ägestus Tarmo
"nojah, ega ma peale käi. Aga ma endale tegin pinalist suu. Väga praktiline. Eile hammustasin poemüüjat - küll see röökis alles.

Ega see kes sööklas on pole veel kokk

Koolis käisin ma muidu tütarlaste gümnaasiumis.
Meie klassis olid kõik tüdrukud, peale meie kolmekesi ja üks poiss, kelle nimi oli Ergo Sum. Meie nimed olid Citius, Altius ja Fortius ja Väike Agnes. Meid hakati kohe ka kõvadeks spordipoisteks pidama, kuigi mina astusin omaarust matemaatika eriklassi. Kust mina pidin selle peale tulema et oleks võinud lugeda klassi uksepealt silti "Võimla"
Nojah aga ma tahtsin midagi nagu öelda, aga ei mäletagi

Järvakandist saab tutikat taarat!

Meil toimus eile kodus kodukirjand teemal "Mis teeb mehest mehe"
Kuna meie pere koosneb ühest mehest, kahest väikemehest ja ühest naisest, siis me algatuseks naersime viimase üle, seades sellega kahtluse alla tema teadmised kirjandi teema kohta. Kui aga viimase olemus hakkas meenutama seda miskit, mis võib mehest mehe teha, lõpetasime jalamaid ja alustasime kirjandiga. Kuna mina olen rohkem nagu praktik, jätsin teised paberite ja pliiatsitega krõbistama ja asusin katsetama, et mis teeb mehest mehe.
Kõrvalproduktidena sain teaqda, mida mehest veel peale mehe saab.
Panengi siia väikse kokkuvõtte:
Kirve ja saega saab mehest teha kaks meest.
Kirve ja noaga saab mehest teha naise.
Õlle ja viinaga saab mehest teha lapse. Või looma.
Kurja naisega saab mehest teha sportlase.
Seinakontaktiga saab mehest teha hõõgniidi.
Telekaga saab mehest teha idioodi.
Millegipärast jäi katsete tegemisest üle 3 liitrit õunamahla ja mingi karvamüts. Aga äkki need siis teevadki mehest mehe?

Mida sina mehest teeks armas kuulaja?

Ratsahobuse saladus

Elas kord ratsahobune kellel oli raha nagu ratsahobusel, mistõttu ta hakkaski ennast niimoodi kutsuma.
Samal ajal aga mõtlesid teised loomad, et tarvis talt see raha kuidagi välja petta. Mõeldud tehtud. Noh saidki siis ükspäev ratsahobune ja teised loomad kokku.
"Kuule hobune!" ütles jänes
"Ratsahobune!" parandas teda ratsahobune
"Nojah, mis iganes" jätkas jänes "Veame õige kihla"
"Ohhoooohhahhaaa!" hirnatas hobune rõõmsalt kuna talle meeldis adrenaliin "aga mille peale siis kui tohib küsida?"
"Noh eee me siiin..." kokutas jänes
"Sinu raha peale!" kähmas siil, kes ei sallind jänese jobutamist.
"Diil!" vastas ratsahobune tõsinedes ja asjalikuks muutudes "Mmm, aga kui mina võidan?"
"Siis Sinu raha peale" hüüdsid teised rõõmsalt koos.
"Lööme kabjad" oli hobune kohe nõus
"Ei okkad" hakkas siil jonnima
"Kõrvad! Kõrvad!" elavnes nüüd ka jänes
"Hambad!" lõrises hunt
"Kuusekäbi!" piuksus orav
"Saba!" karjus rebane
"Mis saba?!" küsisid kõik
"Hobune andis saba!" hüüdis rebane ahastades.
"RATSAHOBUNE!" käratasid kõik kurjalt rebasele ja üks mäger lisas, et mamma-mia, ma olen oma käe vist ära magand.
"Nojah" nenditi mõne aja pärast.
Nii on ka päris elus sageli, et kes himustab võõrast vara siis sureb hobune.
RATSAHOBUNE KURAT VÕTAKS, KAS JÄÄB JUBA MEELDE ÜKSKORD!!!

Tulge minu juurde lambad

Mõtlesin, et kas ma oskan habet ajada, noh niimodi otsaette näiteks või...

Tähelepanu eesti laskesuusatajad!

Kui mina oleksin eesti laskesuusataja ja kohe alul näen, et sõit ei õnnestu siis ma alustaksin laskmisest. Nõrgemate ja nende pihta, kes lubavad katkestada pole muidugi mõtet.
Seniks edu

Vanaimene pole meelakkumine

Eile lähenes mulle külg ees üks väike, prillidega koolipoiss, kes ütles, et ta on oma vanaema alter ego.
Küsisin, et mida?
Poiss ütles, et mida, mida sitarida.
Küsisin, et millest me räägime?
"Blacky läks laiali!" vastas poiss
"Kes? Kuhu?" küsisin
"jaaa!" õhkas poiss
"misasja?!" ei saand ma enam hästi aru
Mingil hetkel hakkas ka pildi kvaliteet kõikuma.
Andsin igaks juhuks ühe võmmu.
"Govorit Maskva!" ütles poiss, saateks raadio "Majak" tunnusmeloodia.
No selge - vene värk, paned tohlaka ja kohe käib kui kellavärk!

Isa unejutt

Täna armad lapsed tahaksin ma rääkida teile loo väiksest jänesepoisist, kellel olid kõrvade asemel sarved. Ja nüüd vait! Jutt tuleb lühike - see jänes oli vana kits! MAGAMA JA KÄHKU!

Saab ka väikses korteriühistus

"Kõik! Kõrini! Läksin jaanipäevale! Homme elektrit pole! Vsjo!
Elektrik"
Sellise kirja oli meie maja elektrik jätnud uksele kui läksin talt traati laenama.
Inimesi oli juba koridori kogunenud.
"Mis nüüd küll saab" võis lugeda kõigi nägudelt, lugesin ka ja tegin märkuse, et küsilause lõppu käib küsimärk.
Aga muidu jah - mis siis saab?

lollidel on jälle muu asi kergem

lugesin oma asju erivaid, mida olen just pastaka või arvuti abil teind. Selgus, et minu kirjatehnika, õigemini grammatika jätab tugevasti soovida. Niisiis grammatika - soovin tugevasti uusi suuski, suusasaapaid ja keppe (klambrid paluks koplekti sees), aga siva, sest talv saab varsti läbi!

Võid rajada puukoole lolliks minemiseni, aga puu jääb ikka puuks.

Minu vanaema armastas ikka padrunikestadest tulemasinaid nikerdada. Ükskord ütlesime lastega talle, et vanaema, missa neid sitanikerdisi muudkui teed, meie tahaksime ju hoopis pannkooki moosiga! Vanaema lasi käed rippu ja vaatas kaugusesse. Vaikselt, justkui kuskilt eemalt, hakkas üle vanaema huulte voogama vaikne imeilus lauluviis. Kuulasime kõik hiirvaikselt seda hingematvat heli. Ühel hetkel hakkas aga vanaema köhima ja kiruma, et kes kurat talle õhtul pudru sisse grammofoni sokutas. Saime kõik rihma ja kaks päeva aresti, vee ja leivaga.

Algul Savisaar siis Reiljan ja nüüd Reps takkapihta!

Eile näitas televiisoris Mailiis Repsi. Minu arust on tobe kui inimene ministriks saab siis esimese asjana kasvatab endale soliidse kõhukese.

Arvamus

Oleks minu teha, laseks ma selle kellelgi teisel teha

perearsti tshambo-vambo

Kuna ma tean, et minu ajaveebi loevad ka paljud lapsevanemad, siis esitangi siin teile armsad lapsevanemad sellise küsimuse, et kui palju oleks normaalne lapsele päevas tolmu süüa anda, et ta oleks pisikute suhtes immuunne?

Taimo on meist kõige targem, aga ikkagi rumalam kui laboratooriumi ahvid

Otsustasin, et enam koolis alkoholi ei pruugi. Vähemalt Gümnaasiumi osas. Aga kuna selleni on veel kaks aastat aega, läksin Marko juurde õlut jooma.

Vene aeg kängutas isiksust

Kunagi ammu, Nõuka ajal läksime poistega Joan Lõssovi juurde ja hüüdsime: "Joann, Joann - näita meile kuidas korvpall käib!"
"Mis kandi mehi olete?" küsis Joann Lõssov
"Me oleme Võntkülast!" hüüdsime
"Oi poisid! Aga mina elan ju hoopis Tallinnas!" vastas Joann
Seisime ja vaikisime, Kaido toksis kinganinaga lund, mina vaatasin tummalt kuidas Joann Lõssovi selg kaugenes piki raudteerööpaid - esimest korda elus mõistsin füüsikaõpetaja lausutud mõtet, et paljud meist saavad teadlasteks ja juristideks, aga paljud jäävadki traktoristideks...

Surma vanasõna

"Kes varalahkub, eks see sure kõige enne"
Manala

Erakuulutuste rubriik

Müüa kumminaise jalgadest tehtud kalamehe säärikud.
Käsitöö!

Geenitehnik

"Kõik! Aitab!" ütles Teplohodov "Võtan asja isiklikult käsile!"
Ta kargas tugitoolist ja suundus lastetuppa, võttis väikese Sergei ja Aleksandri hoiupõrsa ja ütles neile: "Tulge lapsed! Ma näitan teile midagi!"
Veidi üllatunud lapsed järgnesid isale. Väljuti ja õues võeti suund õllekioski poole.
"Üks liitrine Zhiguli!" hüüdis Teplohodov kioskimutile. Lapsed vaatasid järjest suurenevate silmadega, kuidas isa nende hoiupõrsast, sellest suure armu ja hoolega kogutud pisikesest pensionisambast raha välja koukis.
"Veel üks!" käratas Teplohodov mõne hetke pärast veelgi kuraasikamalt kioskimutile.
"Kadus kui uusrikka automakk!" lisas ta krooksatuse saatel, pühkides ise vahuseid vuntse ja koukides raha hoiupõrsast juurde.
Laste silmad muudkui suurenesid ja suurenesid "Vaat! Just!" kiitis Teplohodov seda nähes.
"Perse need geenitehnikud ja muud soolapuhujad! Ma suudan ka ise teie verest, teie ema korealase geenid välja ajada! Varsti olete mul samasuguste ilusate ümmarguste silmadega nagu Ilja Muromets ja Stenka Razin! Ainult suud pole küll nii lollakalt mõtet lahti hoida, see ei ole meie - venelaste, moodi."
"Ja nüüd juuksurisse!" ütles Teplohodov lastele silma pilgutades "Värvime te juuksed ilusaks ja valgeks kui venemaa talv."
"Volga Volga matt radnaaja...!" kostus veel laulu

paha vaim

Ajasin eile õhtul meie keldrist Saientoloogia kiriku minema. Asi hakkas väljuma juba igasugustest piiridest. Vähe sellest, et süüa tehes kartulid mind seda tegema õpetama kippusid tuli ka naabrimehe puskarile Tom Cruise nägu pähe! Joonistasin välisuksele Ron Hubbardi näo ja läksin õue ning hakkasin ukse taga ebainimlikke hääli tegema. Mõne ajapärast tormasidki saientoloogid uksest välja ja kadusid kõigi nelja tuule poole.

Ärge kartke - nii väikseid kui teie ma ei söö!

Mina ka kardan paljusi inimesi. Et sellest üle olla, kannan ma peas vanat televiisori kasti. See on kahes mõttes hea - esiteks olen ma siis ise hirmuäratavam ja teiseks ei näe ma niimodi kedagi ja kolmandaks tunnevad teised mu ära - kuulus tahaks igaüks olla!

kes on mees pildilt

Vanasõna, et nõuka-aegsed asjad on sitad, peab igati paika.
Selleks korraldasin eile väikse katse. Nimelt võtsin ühe veneaegse arvelaua ja proovisin sellega Elioni ADSL ühendust luua.
Ühenduse kiirus oli vaevalt võrreldav tavalise modemiga. Meilid sain küll alla tõmmatud, aga Rates pilte vaadata oli üsna mõtetu.
Siis joonistasingi ise mingid ilusad poolpaljaste teismeliste pildid ja riputasin pesuruumi üles. Pärast nägin naabrinaist, kellel oli pesukausi jälg peas. Küsisin, et kas käib tihti Rate.ee-s. Ütles, et wc-s käis. Jah, jah muigasin endamisi - igast soga võib ajada, aga vaid seni kuni selged faktid hakkavad muud asja ajama. Hiljem poetas keegi ukse alt sedeli, kuhu oli pandud hinne 5 ja kommentaar, et jõle nummi. Põrnitsesin ennast peeglist ja mõtisklesin, et kas siia mitte pole miljon maetud? Proovisin isegi esikus veidi kaevata.

Kelle kass see kilpkonn on?

Eile kui maalt tulime nägime tee ääres ilusat rebast jahti pidamas.
Mõne aja pärast küsis ämm tagaistmelt: "Kas see koer keda me nägime oli rebane või kährik?"

Radenari naljd

Rademari koduküljel on kiri, et suusad 25% odavamad - viimane võimalus talvemõnusi nautida.
Minu arust seoses eile sadand lumega on see esimene võimalus

muusikavalikust

"Clap your hands and say yeah" on tore ansambel

Kuda ma soomlasega kihla vedasin!

Ei vedandki. Soomlase haigestumise tõttu

Karu päevik

2. veebruar
Magasin päev läbi.

Veelgi uuem blogimäng

Päevakajaline blogimäng
Reeglid on sellised:

1. Haara kätte esimene ettejuhtuv kõva asi
2. Otsi suvaline mees
3. Leia "nõrk" koht ja torka suvaline asi sinna
4. Küsi nüüd talt arvamust kas homod võivad abielluda
5. Ära püüagi otsida välja mõnda "eriti lahedat" või "intellektuaalset" inimest! Ma tean küll, mida sa mõtlesid. Haara lihtsalt mees, mis on sulle lähim. Ei mingit petmist.
6. Postita vastus kahvli saatele või põgene