30.12.12

Minu lemmik on Toomapäev

Ma lausa jumaldan prantsuse kööki. Iga kord kui ma Prantsusmaal käin, siis esimesel võimalusel külastan ka prantsuse kööki. Esimene kord oli kohe lennujaamas ja teine kord Pariisis. Parim osa prantsuse köögist on pann. Kord oli meil ärikohtumine Prantsusmaal ja kuna me unustasime võtmed fuajeesse, siis lakkusime panni.

28.12.12

On teil lilli alaealistele

Kord väiksena seadsime end õhtul, nagu see meil suviti tavaks oli, vanatädi Salme voodi ette ritta, kuulama lugusi ennemustsetest aegadest ja juhtumistest.
Seekord rääkis vanatädi meile surmast.
"Vaadake lapsed" alustas tädi verd köhides. Ja me vaatasime.
Ei kulund palju aega, kui tädi Salme oligi surnud.

Lahtiste uste päev II

Istusime lastega köögis ja proovisime oma esimest Arduino mikrokontrolleril põhinevat V-seeria poolrobot-gaasipliidil-tuld-vile-peale-kinnikeerajat valmistada. Kohe alul leppisime kokku, et teeme tagumise poole. Kui lapsed põlglikult küsisid, et miks tagumise, siis viskasin neile pihku raamatu Hodža Nasreddinist, et nad tutvuks kultuuriloo praktilise küljega selmet lolle küsimusi esitada ning süvenesin ise vajalike peenühenduste jaoks vajaliku koguse väärismetalli hankimisse tugitoolis norskava vanaema sõrmest.
Peamiseks takistuseks kujuneski see, et lapsed ei suutnud leida kogumikust seda kohta, kus kaks meest eeslit jagasid, tänu millele ongi meil nüüd kaks Arduino juppi, millest üks ei tööta, kuna lapsed keerasid ta põhku täis toppides perse ja teine pool, mis ongi perse, kuna selle mõtlesin ma ise välja arvestusega, et nii võiks teoreetiliselt toite arvelt kokku hoida. Aga perse töötab või ei tööta, mis vahet seal on?!
Alul, kui selline seis ilmsiks tuli, olime veidi aega vait ja vaatasime süüdistavalt üksteisele otsa.
Siiski, kuna igasugune, ka äpardunud katse inimkonda tehnoloogiliselt edasi aidata, on alati suur samm inimkonnale, lõime kogu loole käega ja vaatasime asja kasu poolt.
Nii näiteks said poisid kõigepealt vanaemalt keretäie, kuna keeldusid tunnistamast muud kui, et Gandalf Valge võttis sõrmuse ja toob pärast kriisi tagasi, minult loa piisavalt kaua arvutis mängida ja mina ka teatud hüvesi, mis said seoses tinutuskolvi puudumisele pandimajas paremasse vormi münserdatud.

27.12.12

Õpetlik lugu

Väike kuri mehike istus puu otsas ja saagis oksa millel istus.
"Kui ma nüüd selle oksa läbi saen, siis kukun kellelegi pähe. Kohe kõvasti, loodetavasti surnuks." mõtles väike kuri mehike ja patsutas oma kõhna teravate kontidega kanni.
Väike kuri mehike muheles.
"Ptšõhhhm! Švõuhh-pammm! Öäää!" tegi väike kuri mehike võimalikke hääli, millised võiks kellelegi pähe kukkumise ja tema suremisega kaasneda.
Väike kuri mehike tegi väikese kurja kuulutava pausi, riputas sae murtud oksatüükale rippuma ning hammustas võileiba, mille väike kuri ema oli talle hommikul kaasa pannud. "Kurja sibula ja tailihaga - need ajavad täitsa kurjaks!" oli väike kuri ema võileibu väiksele kurjale mehikesele märssi pakkides kiitnud.
Väike kuri mehike vaatas rõõmsalt kurja pilguga ringi. Kedagi polnud.
"Hea ja rahulik on kurja teha, kui kedagi pole." mõtles väike kuri mehike rahulolevalt. Ta pühkis võileivapudi huultelt ja habemest, käed pükstesse puhtaks, võttis uuesti sae, saagis veel natuke ja kukkus puu otsast alla. "Svõuhh-pammm, öäää..." kohe täitsa surnuks.

Skaudid kaneelikuklite kallal

Anton kõmpis hommikul tööle minna kui märkas keldripoe kõrval lumehanges koera junni.
"Mis kuradi pask see veel on?" ärritus ühistu esimehe ametit pidav Anton ärritunult.
"Koera." vastas poe esist kasiv viiekümnendates ja rohelistes kummikutes käiv Svetlana.
"Mis kuradi koera?" ei saanud Anton aru.
"Koera, mitte kuradi." täpsustas Svetlana rahulikult.
 "Mis kuradi vahet seal on?!" ärritus Mihkel veel rohkem.
"Mis kuradi Mihkel?!" ärritus nüüd omakorda Svetlana.

23.12.12

***

"Tõnu!" sosistas Maarika vaikselt, "Tõnu!? Kas sa magad?!"
"Ei maga." vastas Tõnu relakat välja lülitades. Vaatas siis hindavalt eset, mis meenutas väiksemat sorti hobust ja tähendas: "Näe, mõtlesin, et teen lastele uue voodi!"

Pärna Antoni roheline mudelauto

Arno vaatas taevasse, nuuskas lumme ja sügas mune.
Korraga tundis ta esimest korda elus, et selline asjade järjekord ei saanud olla juhus.
Arno ei julend ennast enam liigutadagi - saatusega ei mängita!