31.3.06

Rahvas tõuseb kui üks mees, aga kuda ta istub?

Lasta kaklusele taustaks tuljakut on ausate kaklejate ja muude tõsiste, sõprust mittesallivate kodanike mõnitamine!

Eesti Kaklusliit

Kuidas lihtsalt olla edukas?!

Kord lähenes mulle Balti jaama taga üks vanem härra ja küsis: "Noormees, kas te teate, mida ütles kuulus filosoof Eugen Kant Königsbergi ülikoolis loenguid pidades oma üliõpilastele?"
"Ei" vastasin ausalt.
"No vot." ütles härra ja pöördus minekule.
"Oodake!" peatasin ma härra "Misa ta siis ütles?"
"25 krooni ja ma ütlen teile"
Otsisin kiirustades taskust kahekümneviieka ja andsin vanamehele: "Noh?!"
Vanamees muigas, võttis raha ja ütles: "Noh, noh! Eks ta ikka midagi seal oma filosoofiast luges ma arvan"
"Kuidas ma võisin nii loll olla!" mõtlesin ma nüüd vihaga "No muidugi filosoofiast!"
Siis aga meenus mul... "Oodake korra!" hüüdsin vanamehele uuesti järele lipates. "Aga tolle Kanti nimi oli ju Immanuel ometigi?!"
Vanamees ütles mulle pahuralt, et ta töötab äri valdkonnas ja pole ajaloolane, aga mina pidada üldse moepede olema.
No tere hommikust, ise ta üldse hakkas oma juraga pihta!

Tarmo teab küll, aga ta on lepingutega seotud nagu

Arvestades, et tänapäeval on igasugused stiilsed firmaüritused moes, otsustasime korraldada firma pulmad.
Kuna meie firmas töötavad ainult heteromeestest homofoobid, tekkis olukord, et keegi ei tahtnud ei peigmeheks ega pruudiks hakata.
Võtsime vastu otsuse, et kes peigmeheks või pruudiks ei hakka on pede.
Nüüd lahenesid asjad kuidagi iseenesest.

Kuldnako puur sai jälle raske

Kaido varitses kangi all. Kaido käes oli reha - nii kaugele oli vereimejalik ühiskond suutnud noore mehe ajada!
Minutid venisid. Õhus oli tunda pinget.
"Ilmselt tuleb see liigsest õhuniiskusest" mõtles Kaido, vaadates kuidas katuselt nirisev vesi särises keldri seinakontaktis ja põles läbi.
Samal ajal juhtusid sealt mööduma kaks prouat.
"Nää laip!" ütles üks rõõmsalt teisele ja sikutas teise varrukatpidi lähemale.
"Laip raibe jah!" rõõmustas ka teine.
"Mis me nüüd teeme!?" küsis uuesti esimene, justkui ei suudaks oma esialgset õnne uskuda.
Kaido ohkas ja tõusis püsti.
"Minge metsa!" ütles ta prouadele. "Debiilikud! Ausõna."
"Debiilikud küll, aga meil on ID kaart" ütlesid prouad ja läksid oma teed.
Kohe, kohe oli algamas kevad

Soomlane jääb ka Kuopios soomlaseks, eestlane mitte

Nägin unes, et Arnold Rüütel võitis soomes mingid suusatamise võistlused. Seljas olid tal ilusti presiidiumi aegne talvemantel ja peas papaahha. Võidu hetkel hüüdis ta rõõmsalt soomlastele: "Hüva huomenta!"
Pärast pidas Tarja Halonen kõne, et loodetavasti nüüdsest hakkab jää Soome ja Eesti vahel sulama ja mina otsustasin seetõttu Otepääle, tekkiva veeuputuse eest, ära kolida.

28.3.06

Kolimise võlud

Meil on kontoris nii kole riidenagi, et me olime sunnitud ta reedel ilusaks jooma.

22.3.06

Eliitkooli!

Tahtsin kodus lastele teha eelkooliealistele poistele mõeldud testi.
Jõudsin ette lugeda esimese punkti küsimuse "Kes sa oled?" ja vastuse variandid - 1. isapoeg, 2. emapoeg kui tuppa tormas minu naine põrandalapiga ja hüüdis ärritunult lastele: "TE OLETE ÜHED PÕRSAPOJAD!"
"Test sooritatud! märkisin vastavasse lahtrisse

Tubli kommunist

Hommikul tööle tulles, möödusin majast, mille väraval oli silt koera pildi ja kirjaga "Siin valvan mina".
"Kui mina, siis mina" mõtlesin ja asusin valvesse

P.S palusin majaomanikul siiski koera nägu sildilt kustutada, sest see ei sobi minu imagoga ja võib paljud kliendid eemale peletada

18.3.06

Kuidas mölapidamatus võib päästa maailma!

Ma tõesti ei tea.
Vabandust

Maha saetud näpud on depressiooni kõrval köömes

Ükspäev öösel ärkasin sellepeale, et telefon helises. Ajasin siis ennast üles, läksin võtsin toru ja ütlesin halloo.
"Kui te kohe oma saagimist ei lõpeta, kutsun politsei!" ütles kuri meesterhvas teises otsas.
"Ahsooo! Või nii!" sattusin kohe ärkvele "Saagimine on muide minu põhiseaduslik õigus! Kaevake või NATO poolakatest lenduritele!" sattusin ka ise hoogu.
Pärast veel mõningaid ideede vahetust lõpetasime selle südamliku jutu ja ronisin uuesti voodisse.
Aga und ei tulnd.
Seepärast ma selle Husgvarna järgmine päev muretsesingi.
Aga mis häirib siiski teda rohkem, kas raua või mootorsaag?
Ma pole kolm päeva magand.
Keegi ei helista ka

Väikse järelkäru seiklused

Ükspäev mõtlesime ema ja teistega, et hakkame redist istutama. Aeg oli küll varajane, aga otsuistasime, et kui vile käib peab minema - sportlase hing! Meie kodu lähedal ei kuule vilet just sageli, seega kolisime kooli võimla akna alla, kus toimusid parasjagu maakonna seenioride spordipäevad. Muidugi oli algul tore ja peab ütlema, et andsime teineteisele hoogsa ärimudeli puhul isegi erinevaid lubadusi, aga mingil hetkel sai sest vilistamisest siiber ja me keegi ei imestand kui onu Jaan läks ja ütles sellele kuradi kohtunikule, et istuta ise oma rediseid kuldnokk!

Kas lasteaia kasvataja südant tunned sa?

Taimo ostis endale eile uue muruniiduki.
Mitte et õismäe tornmaja inimesel seda nii umbe vaja oleks, eriti talvel, aga nagu Taimo ise ütles, peab eestlasel olema maalähedane hobi.
Mingil hetkel, umbes kolme paiku öösi, mõtlesime, et kas poleks aeg mitte naabrimutile sellega intiimset soengut lõigata.
Õnneks suri viimane paljalt selle mõtte peale enne meie saabumist.
Muide ka politsei saabus alles koos meiega.

17.3.06

Ärme lastele liiga tee - piiname natuke ja laseme lahti

Kui tööle jõudsin, avastasin, et riidehoius on keegi minu kapile kirjutanud OINAS. Tegin kapi lahti ja seal olid sarved ja hangutäis heina. Mõtlesin, et vist nali. Kuna ma olen ise selline humoorikas inimene siis panin sarved pähe ja võtsin ka heinatuusti kaenla alla ja läksin kontorisse. Astusin rõõmsalt tuppa ja vist mökitasin isegi natuke.
Kõik vakatasid.
Meie pearaamatupidaja Anne kahvatas ja ütles endamisi: "Nii et see on ikkagi tõsi"

15.3.06

Ma muudkui kaevasin, aga tulemuseks oli ikka üleskeeratav kapsas

Olin just meelt heitmas kui avastasin äkki, et õnn ei ole mulle siiski selga keeranud.
Vaid hoopis kõhu!
Jõllitasin seda vist pisut rumala näoga ja avastasin, et nabaaugus on tigu! "Vot sulle pirukat!" mõtlesin omaette. "Või tigu!"
Aga jah, kui nüüd tagant järgi kainelt analüüsida siis tõepoolest - loodus on ju meil nahka keeratud!
"On ikka! Ma ütlen!"
See viimnegi vähene, mis inimesest teeb inimese suure algustähega on kirjatehnika!

Üht ei pea sina kartma - kaht hoopis!

Gabriel marssis taeva väravate ees edasi-tagasi, vaadates närviliselt kella.
"Kurat võtaks!" kirus ta.
Möödunud oli juba 40 minutit.
Eemal kiviaia peal istusid sortsid ja irvitasid.
"Mis te vahite molkused! Pole muud teha või!?" karjus ta ja vibutas rusikat.
"Kuhu kurat ta jääb!"
Korraga avanes Gabrieli seljataga personalile mõeldud väike jalgvärav ning sealt paistis oodatava särav nägu.
"Andestust! Proovisin, kas suudan veel üle aia ronida - tuleb välja küll!" ütles too poisiliku naeratuse saatel uhkelt.
"Minu poolest võime nüüd liikuma hakata." lisas ta ametlikumal toonil ja köhatas, kattes rusikaga suu.
"Palun. Siitkaudu." juhatas Gabriel veidi punastades külalise nüüd juba peaväravast uuesti sisse.
"Kas vastab tõele, et noor-peremees, pidada kõva kalamees olema? Sellisel juhul tean isegi häid..." alustas külaline asjaliku vestlusega

14.3.06

Kas me sellist Nõukogude Liitu tahtsimegi vä?!

Nädalavahetusel kutsus Toivo, kes oli lõpuks oma Zhigullil kardaani risti ära vahetand, autoga sõtma.
Sõitsime Prita teele - hea kupatada, pikk sirge, vajuta aga!
Viuh, viuh, viuh - möödusime autodest kui postidest.
Kolmandal ringil, möödudes näituste väljakust, mõistsime, et need on messikülaliste tee äärde pargitud autod.
Aga Toivo läks sellest eriti närvi.
"MIS TE PASSITE SIIN VÄRDJAD, KAS POLE ENNE PUUST LENINIT NÄIND VÄ?!" karjus ta aknast kõigile ja sülitas.
"Ma panen sellele mauseloumile siin ükspäev veel tule otsa!" lisas ta vihaselt omaette.
Mulle tundub, et Toivo elab seda ordenite jama nagu eriti raskelt üle.

Sileesia kaevurite naine onu Ants

Ükspäev said kodus kõik produktid otsa ja nälg tuli majja.
Noh...
Tundsin kuidas vastutus ronis vaikselt, kuid kindlalt kui tinasõdur mööda selgroogu ülesse ja istus patsti pähe.
"Ärge muretetsege! MA lähen HANGIN süüa!" kargasin püsti. "Ma lähen jooksen martti!"
"Oh! Missa! Kes siis märtsis?" kaebles naine.
"Ära nuta musirull! Paari tunni pärast on laud toidu all lookas ja me ei näe üle suure kõhu oma varbaidki!" ütlesin optimismi süstivalt.
Keerasin jope pahupidi selga, võtsin pesukeedunõu kaane, sest martidel peab mask ees olema ja läksin!
Igaks juhuks hiilisin hoovi poolt majast välja.
Oli vaikne ja külm, aga mardil peavadki varbad valutama. Võtsin ka kingad jalast... ja kindluse mõttes virutasin varba vastu treppi. Siis kohe laulsin sellist tuntud mardilaulu nagu "UIIIIII! FAKKKK-FAKKKK! VARVAS RAISK!"
Kui sädemed lõpuks silme ees paigale jäid ütlesin vaikselt "Kaske!"
Avastasin, et peale minu viibib hoovis veel umbes 34 pesukeedunõu kaane ja pahupidi jopega meest.
Sain aru, et on näljaaeg.
Vaikiti ja suitsetati.
Aga meie kõigi silmis põles vendlustuluke.
Olime vaesed, aga õnnelikud.
Hiljem otsustati minna ühte pool-nooblisse uuselurajooni, röövima ja põletama, lootuses, et ehk sealsel rahval pole nii palju raha, et jõuaks jõusaalis käia.
Noh, igaks-juhuks tead.

Kas ka sina armas lugeja kostitad nälga ühe kõva keretäiega?

Ole hea hobune - kingi ka mulle lilli kui kodumaad väisad!

Kostus vaikne kriiksatus, korter 10 uks avanes ja valgusvihk langes pimedasse trepikotta. Uksevahelt paistsid Toivo isa kondine küünarnukk ja sorgus vuntsidega nägu.
Kell sai pool kaksteist hilisõhtul.
"Kõik on vaikne." mõtles Toivo isa.
Siis aga hüüdis ta täiel rinnal: "HURRAAAAAAA!" ja tõmbas ukse mürtsuga kinni.
"Mõistame meiegi pidu panna kui vaja!" mõtles ta rahulolevalt vene rahvatarkuse peale.

13.3.06

Suure kera pojad

Nädavahetusel käisime perega loomaaias timukaid söötmas. "Timu-timu-timu!" hüüdsime raudvõre tagant ja loopisime timukatele proletariaadi lapsi ja ühe üleliigse vanamuti, kellel alati on kõige kohta oma arvamus. Mati Kaal tegi huvilistele ka ringkäiku ja rääkis kui vähe on tänapäeval timukaid alles. Üks puur oli kinni kaetud ja Mati Kaal ütles, et nüüd peame olema tasa, sest just võibolla hetkel sünnib ime ja teisel pool matte eostatakse uut timukat. Tahtsin teiste külastajate ja oma laste ees nalja teha, ning kiresin igaks juhuks selle jutu peale. Nüüd hakkasid ka teised erinevaid häälitsusi tegema - kes ruigas kui siga, kes mõmises ja üks daam laulis paaviani pulmalaulu. Üles tõmmati ka lipud ja loosungid, millel suurte roheliste tähtedega kirjad: "LOOMAAED LOOMADELE!" ja "ÕIGEMINI KÕIK LOOMAAIAD LOOMADELE!" ja "S.T. KOGU MAAILMAS SIIS!"
Teel väravateni tõukasime ümber ka selle naeruväärse laste rongi, mis seal loomi mõnitab.
Ühele transparendile oli aga keegi maalind: "Arnold jälle presidendiks!"
"No mida sa kurat sellest siia toppisid?" küsisime ärritunult ja läksime laiali

Kumu veeb on valmis - siinsamas


Riputan siia selle miniatuurmaali mille nädalavehtusel maalisin. See on maalitud meie olümpiasangarite auks. Kahjuks mul midagi peale valge värvi ei olnud. Pildil on muidu kujutatud kuidas norralane Frode Estil mõruda meelega suusatab pärast rasket kaotust olümpial, saunast jääauku, aga samas ehmatasid teda meie mehed Andrus, Jaak ja Mati Alaver ja naersid, nii et Estil ehmatas ennast kaameks ja ei paista seetõttu lume taustal välja. Nojah ja lisaks olid tal need valged kalsoonid, nii et ega ta ennegi suurt paistnud.
Kui väga hästi vaadata, võib aimata ka eemal so vasakul ülal Kikut, kes hoiab Anatolil käest kinni ja näitab päikese poole, koju minemas.
See maal on muidu ka ausammas eestlaste keskmisemale vaesusele võrreldes Lääne Euroopaga, sest ta on nagu vaese mehe "Viis musta neegrit pimedas toas", aga odavam ja negatiivis. Kui muidugi tohib üldse kasutada enam sellist sõna nagu neeger musta mehe kohta.
Ma tahaksingi küsida, et kui sõna neeger enam kasutada ei tohi, et kas ma võiksin ta endale saada?
Kasutaksin teda siis mõistlikul viisil mõndade asjade tarvis. Võibolla neegrite kohta näiteks.

Riis -riis, nagu volga-volga, aint et mitte veneoma

See meie kass ajab mind täitsa närvi oma küünte teritamisega - diivan narmendab juba. Otsustasin, et õpetan teda pisut - lõin koeraga. See on nagu kaks kärbest ühe hoobiga, ainult et asendatakse koera ja kassiga.
Ühe kodu loomad peavad omavahel läbi saama. Mis see siis olgu.
Pärast Telliskivi tänava korea restoran-saun-baaris, võtsin ühe salati. Ega ma ei hakand neile ütlema, et ma koreaga kassi lõin.

11.3.06

Lastega kodus.

Telekast tuleb juba viies kord järjest Jääaeg.
Keegi ei vaata.
Ära panna ka ei tohi.
Ise kaklevad teises toas.
Vahepeal sain hammustada.
Kas keegi võiks toota plaastreid, millel pekitükk küljes? Saaks kintsus auke paigata.

3.3.06

Mida tegelikult otsis meie kooli direktor vene ajal raadiorufist?

Meie vanaema ütles meile juba siis kui väiksed olime: "Lapsed, elu paneb teid õige mitmesse piinlikusse olukorda, kuid üht pidage ometi meeles - eelistage alati Nike`i Adidasele, sest see veab teid sitast läbi!"
Tookord me veel ei osand mõista vanaema sõnade täit tähendust, sest elasime maal ja heal juhul oli meist mõni vaid Tartu botaseid näind ja neidki eemalt.
Kuid nüüd ükspäev kui sain kohvikus õega kokku ja heietasime pisut ammu unustatud teemadel mõistsin ma, et võimatu on heietada ammuunustatud teemadel kuna need on kõik ammu unustatud.

Hetkel kõik
Tarts

Kuidas kõverast tundrakasest sirgub tugev tammepuu

Öise vahetuse kurjategija ärkas õhtul kaheksa paiku, pesi hambad, jõi kohvi, kallistas naist ja lapsi, võttis noa ja läks välja kurja tegema.
"Ol-en kurja-tegi-ja
Kurja teen hea mee-le-ga.
Kui näen tä-na-va-peal last
üü-le käh-ku sõdan tast"
räppis ta omaette, endal aga kulm kortsus ja silm ohvrit otsimas.
"Vää-ga kuu-ri oo-len ma
kui mind näed..."
Kurjategija seisatas: "Hm? mis võiks minna riimi ma-ga?" mõtles ta.
"Vabandage prouad" pöördus ta kahe mööduva daame poole "Kas te oskate öelda, mis läheb riimi maaga?"
Tädid asetasid turukotid maha, võtsid asendi sisse ja hakkasid räppima:
"Ilus olid ii-sa-maa,
siis kui Brezhnev elas ka,
vorsti, piima, muna ja
Vaa-na Tal-linnat püha aal!
Kõike seeda tasuta
tööd ei pii-dand te-ge-ma.
kuhu kõik see nüüd on saand
ee-lu perse keeras Laar!"
Räppisid ära ja läksid.
Kurjategija lükkas mütsi kuklale ja kratsis mõtlikult otsaesist.
"Mnjaaa!" ütles ta poolvaljult.
Siis aga koukis ta vöö vahelt noa, lõi selle vastu põlve pooleks ja läks koju.
Kodus oli pime ja vaikne. Esimese hooga mõtles kurjategija, et naine petab teda ja on nüüd armukese juure läinud. Aga ei olnud, sest järgmisel hetkel läks tuli põlema ja seal seisidki kurjategija abikaasa, kogu majarahvas, koolivend Toivo kutsekapäevilt, laiade kätega mees ja politseinik, kes hõiskasid koos: "SÜRPRIIS!!" ja lõid rõõmust käsi kokku. Kurjategijal pandi käed rauda ja viidi vangi.
Nii juhtub alati elus, et pätt saab malka ja politsei palka, sest oli just politseinike palgapäev - sealt siis need tort ja lilledki.

Käo surm osa 2: Toivo naine tõuseb üles ja saab vihaseks

Toivo libises hääletult suurde tuppa. Tema käes helkis väheses kuuvalguses, mis pooleli avatud kardinate vahelt tuppa paistis, mõrvarelv. Toivo hüppas kui panter, hääletult tugitooli taha. Kiire pilk kellale näitas, et aega oli jäänud veel 15 sekundit. Toivo jooksis kikivarvul kella alla ja jäi ootele. Oli kuulda vaid kella vaikset tiksumist. tik-tak-Tik-Tak-TIK-TAK... ja siis ... kellast kargas välja kägu: "KUK...." jõudis ta veel hüüda kui läbi õhu vihises raske metallhaamer, mis purustas noore interpreedi pea ja maad võttis vaikus.Pimeduses oli märgata Toivo naeratust valgustav kuldhammas.
"Kas said selle raipe lõpuks kätte?" kostus teisest toast Toivo abikaasa unine hääl.
"Kellaga on OK!" vastas Toivo
"Noh, tule siis nüüd magama. Homme on tööpäev." ütles naine ja keeras külge.
Kahtlused võtsid maad noore mehe südames.
"Kas kägu pole äkki vaid ettur?" mõtles Toivo.
Naaberkorteri peldikust kostus vee peale tõmbamise heli, naaber rögastas ja vandus.
Toivo silmad lõid särama.

Sigahea õppetund väikestele närilistele, aga miks mitte ka näiteks dresseeritud pardile

Ükskord juhtus nii, et väike seapoeg võitis Bingoga 67 krooni ja 24 senti.
Väike põrsas hüppas rõõmust õhku ja üritas sõrgadega plaksutada, aga sõrastas ikkagi. No mis siis - bingo võitja võib.
Väike notsu pani endale linnariided selga ja asutas nüüd poodi - rikas loom võib endale nii mõndagi lubada. Ütleme isegi et looma moodi võib!
Aga kus on raha, seal on alati ka palju kahtlase väärtusega sõpru! Nii ka seekord.
Kohe Tallinna serval laagri Maksimarketis, võtsid ühed kurjad mehed väikse notsu ette ja müüsid talle kaks pruugitud Canoni fotoaparaati ja ühe varastatud hobuse sadula. Ise kiitsid, et nii odavalt ei leia ta kuskilt paremat.
See koer, kes sealkandis alati tolgendab, ütles omaette, et on ikka loll loom. Aga meie ju teame, et tegelikult on seal loomariigis, üks kõige suurematest ajudest. No aga selle põrsapojal oli väike, sest ta oli ju alles sealaps. Nii läkski ta rõõmsalt vilet lastes kodu poole tagasi.
Kõige paremini aga iseloomustab kokkuvõtvalt kogu lugu ühe vana ja targa ja äraaetud hobuse, kelle suhu ei vaadata, suust tulnud mõttetera: "Kes see loll siis digiajastul filmiga fotokaamera ostab? Aga sadul on küll väärt asi, seda ma ütlen!"
Sealt ka see teine vanasõna

2.3.06

No mis ilusatest varestest me räägime, endal on õunavarastel auk perses ja põlved kottis

Otsisin lettide vahel juustu. Kui olin juba lootust kaotamas, leidsin lõpuks ühe teenindva töötaja.
"Vabandage palun," pöördusin tema poole "kust ma võiksin juustuosakonna leida"
"Seal seina ääres palun." näitas müüja kaugemale ja eemaldus.
"Hm?" mõtlesin "Et seal seina ääres ta siis palub." Kuna ma ise ei ole suuremat sorti usklik läksin teise poodi juustu otsima.

Timur ja tema naiskoor

"Vabandage, ega te mu kana pole juhuslikult näind? Jätsin siia kuu aega tagasi ühe muna hauduma." Just selliste sõnadega pöördus üks päev turul minu poole üks vanem daame.
"Ega ma loll pole!" - märkasin taamal osavasti maskeeritud, valge põlle ja kirvega kriminaaljälituse töötajat.
Olin vait, kuid läbinägeva pilguga. Üks kulm asetses teise suhtes pisut viltu ja tõmbles.
Siis surusin huuled tugevamini kokku, tõstsin näpu ja ütlesin: "Muna juba kana ei õpeta!"
"Kas te kuulsite?! Kas te kuulsite?!" pistsid lihamüüjad kaagutama.
"Muna on ümar, aga muna maitsega" lisasin innustatuna esialgsest menust.
"IIIIISSSSAAAAAAND!" kriiskasid lihabeibed
"Munapea!" lisasin oma põhitrumbi
Kõik vakatasid.
Ainult üks tuvi nokkis betooni.
"Khm. Vabandust." ütles tuvi, avastaes, et kõik teda jõllitavad.
Väljas hakkas hämarduma
Mõtlesin, et päästan seltskonna ebamugavast vaikimisest: "Kas muuna süüüdant tunned saaa..."

Silmakirja treener

Hoonete maailmas on elu küll jõhkram aga sedavõrra ausam ja lihtsam.
Kui mõni maja on liiga küüniline, siis topitakse ta heina täis ja asi mutt!

Kui austad väetit väärid ka ise paremat kohta võimlas mattidel näiteks ekskursiooni ajal

Need kaasaja mõjutused jõuavad tahes-tahtmata ka äärealadele. Eelmine kord kui emal külas käisin, oli keegi tolgus spraiga lasnud küüni seinale kirja "Sidorov is a looser!"
Muidugi, asjal on ju ka tõsi taga, kuna antud kangelane oli tõepoolest kaotanud hobuse ja jeebi vahelises rebimises traktorile, aga kas me siis nüüd niimodi peame?

Miks mina pole Kant

Hommikul ärgates tundsin, et nii palju, NIII palju on maailmale öelda. Paiskasin akna lahti, et seda kohe teoks teha.
Kogu üritusele tõmbas aga kriipsu peale meie alumine naaber, kes hakkas millegagi vastu lage taguma ja hirmsat häält tegema.
Ilmselt seetõttu ongi suured filosoofid ja valgustajad tulnud ikka eramajade või losside piirkonnast, mitte aga pelgulinna kortermajast.

1.3.06

Eelkõige olgem ikka iseenda vastu aus, siis ei pea kartma, et keegi hull magamistoa seinad siniseks värvib

Revideerisin veidi oma buhvetkappi. Kõikide hästi unustatud uute asjade kõrvalt vaatas ühtäkki mulle silma ka meie raamatupidaja.
Lõin teda kärbsepiitsaga ja lükkasin sahtli hooga kinni.
Sahtlist kostis protestivaimus piiksumist.
"Interaktiivne vidin!" ütlesin naisele, kes oli asja uurima tulnud.
"Mitme bitine?" küsis naine
"Küsi uuesti, aga tõmba näppudega suu hästi laiali. Vaatame kas saad." vastasin ma.
Naine läks peegli ette proovima.
"Uadi, uat!"kostus teisest toast "Ei aagi!"
Aga mina vaatasin samal ajal juba kuhu sain

Paljudel jäigi lumest oma auto leidmata

Täna hommikul sain autos tuttavaks paljude uute inimestega.

Üks vana asi ka

Ühe peigmehe päevik

23. veebruar
“Kuule, teeme mais pulmad”
***
28. veebruar
No laadna, teeme
***
1. aprill
“Mais vist ei jõua?”
“Ega vist”
“A teeme siis juulis”
***
11. aprill
Käisime pulmapidamise kohti otsimas. Leidsime ühe, mis sobis suuruse poolest ja 36 kuhu oleks ka kahekesi ära mahtunud. Valisime suurema – lihtne!
***
14. aprill
Hakkasin pulmaisa otsima. Et ennast kurssi viia oma võimalustega, leidsin esmalt minu meelest mõnitava artikli pealkirjaga: “Pulmi tuleb hakata ette valmistama vähemalt pool aastat enne sündmust”- einoh geeniused! Ma ju ei teadnud siis isegi veel, et abiellun! Leidsin siiski paar kontakti ja hakkasin uurima. Selgus, et kõik on juba eelmine aasta ära broneeritud ja loomulikult sellele kuupäevale, mis meile sobiks. Pagan ma tahaks teada kelle sepitsused need on.
***
15. aprill
Leidsin vaba pulmaisa
***
16. aprill
LIIGA KALLIS RAISK!
***
17. aprill
Pakuti kahte pulmaisa – A.P. ja I.K! Aitähh! Andke mulle kohe püss parem – sellisel elul pole ka mõtet.
***
21. aprill
Täna meenus, et keegi peab ju pruutpaari sõidutama ka. Vedas, tädipoeg oli nõus - veel on maapeal inimesi.
***
22. aprill
Veendumus, et raha jätkub sai hoobi. Lihtsalt sai ja kõik. Eelarve ületas esimest korda mõistuse piiri. Mul ei ole ülikonda.
***
24. aprill
Mul on ülikond, aga kingi ei ole. Aga kui ma piisavalt kaua venitan siis kõlbavad vanad ka – niikuinii ei jõua siis uusi muretseda. Leppisin trükikojaga kokku, et saan kutsed trükkida tasuta. Pean bändi leidma.
***
25. aprill
Bändid ja pulmavanemad on üks kamp reetureid. Õnneks leidsin kolm bussijuhti, ühel polnud bussi - niisama hooples.
***
28. aprill
Valisin bussijuhi välja. Ja leppisin midagi kokku, kirjutasin kõik olulise paberilipakale.
***
30. aprill
Kaotasin paberilipaka bussijuhi infoga.
***
3. mai
Helistasin kokale ja uurisin menüüd. Tundus täitsa tore olevat. Saatsime kutsed laiali ja osadele kirjutasime kogemata, et infovajadusel helistage endale.
***
4. mai
Sain bändimehe numbri. Pidi olema normaalne mees. Otsisin sõnaraamatust, mis see tähendada võiks – ei leidnud. Huvitav palju viina võiks vaja olla? Hea, et see ei rikne vähemalt.
***
6. mai
Leidsin mingi paberinutsaka mingite telefoninumbritega. Proovisin – BUSSIJUHT! Leppisin kiiresti kõiges kokku.
***
7. mai
Õde soovitas hoopis pulmaema – mulle hakkas idee meeldima.
***
8. mai
Helistasin pulmaemale ja leppisime kokku, et saadan talle e-maili oma ideede ja soovidega.
***
19. mai
Nägin unes, et raha sai otsa.
Ma pole siiamaani pulmaemale e-maili saatnud. Huvitav, kas ta veel mäletab mind?
***
20. mai
Helistasin pulmaemale – ta veel mäletas mind. Õnneks oli ka temal kiire olnud. Lubasin talle, et mõtlen väheke ja siis helistan uuesti.
***
23. mai
Sõitsin Haapsalusse pulmaemaga kohtuma. Kuna olen väga nutikas sell siis ma pulmaemale sellest ei teatanud. Haapsalus selgus, et pulmaema on Tallinnas koolis.
***
29. mai
Huvitav, kas peaks kellelegi helistama ja uurima, et kes vastutab helitehnika eest? Huvitav kellelele? Ise ei tahaks enam millegi eest vastutada. Öösel nägin unes, et raha sai otsa.
***
31. mai
Öösel nägin unes, et vana tuttav helistas ja tegi tseene, et ma teda pulma ei kutsunud ja raha sai otsa.
***
3. juuni
Raha sai otsa
***
4. juuni
Kordan pidevalt Katrini sõnu: “Pulm on nagu reiski – ta jätab endast kustumatu mälestuse”. Ja veel millise!
***
6. juuni
Täna oli minu organiseerimisperioodi kõige mustem päev – mul meenus, et ma pole pulmas külaline.