Tere
Täna tahaksin ma veidi sõna võtta ropendamise teemadel.
Nimelt on väga paljud ühiskonna liikmed ekslikult arusaamisel, et ropud sõnad on a priori (tore sõna, aga keegi ei tea mis tähendab) pahad või et neid peaks kuidagi vältima.
Tegelikkuses asi päris nii ei ole.
Vaadelgem asja nüüd täiskasvanud väljakujunenud infovahetusoskusega inimese tasandilt.
Siin väike näide:
Talumees tuleb tuppa ja ütleb täis ülimat erutust eidele:
"Eit kurat! Türad on jälle kogu sita perse pand!"
Millele eit reageerib täiesti adekvaatselt, peegeldades muret ja hingevaeva tekkinud kaose üle:
"Vana sitt! Siis on ju perses!"
Mõlemale osapoolele on selge, et lambad pääsesid aedikust ning sõid kogu talveks varutud heina ära, mis on väga traagiline ning kahetsusväärne ja mis paneb vestluses osalejad pikemaks ajaks keerulisse olukorda. Võimalik koguni, et tekib vajadus süüdlasi karistada. (eriti kui mõni tähtpäev on saabumas)
Kujutate sama sündmust nüüd sellise seletuse abil:
"Armas naine, nüüd läks vist natuke pahasti. Nimelt lambad pääsesid välja ja sõid heina ära." Millele reaktsioon oleks järgnev:
"Ahah. Nojah, mis teha."
Vahe on märgatav, kas pole?
Loomulikult kui mingid nagamannid kasutavad vänget keelepruuki, et omaarust pääseda tänu sellele kuidagi teiste silmis kõrgemale tasemele loomade hierarhias, mida teismeliste seltskond, oma veel välja arenemata maailmatajumisega kahtlemata kujutab (sama käib ka noorpoliitikute kohta) siis see on ropp tema ropus tähenduses.
Ühesõnaga tavakasutuses ropud sõnad on oskaja suus tegelikult ülimalt infot täis pressitud verbaalsed märgid.