Arno sõitis trolliga ja vaatas aknast välja.
Imelik, mõtles Arno, kui kõik inimesed, kellest troll mööda sõidab, kokku lugeda, palju siis neid lugemata jääb? Arno märkas, et osad inimesed, keda ta loendada püüab, üritavad kuidagi sohki teha, kes, kui loetud saab, lippab ringiga uuesti ette, kes üritab vahele jätta ja kes on uuel korral juba kavalalt koerakesega. Ebaausust on meie seas endiselt palju, mõtles Arno. Kurb igatahes kui nii on.
Trollijuhiks oli aga onu Sven, kes oli tuntud kui suur inimeste armastaja ja humanist ning kelle sulest olid ilmunud raamatud "Mida teed sina kui näed inimest hädas?" ja "Vastus raamatule "Mida teed sina kui näed inimest hädas?""
Onu Sven, nähes, et Arno on hädas, keeras trolli järsu tõmbega kõnniteele, ning asus pettureid jälitama. "Noh, loenda nüüüüd!" karjus onu Sven Arnole ja tõepoolest, nüüd võis Arno ka kinnisilmi inimesi lugeda, sest on ju hästi kosta kui trolli abil inimesi lugeda.
Nüüd võiks ka pimedaid rahvaloendajateks palgata, mõtles Arno ökonoomselt.
"Nüüd võiks ka trammipargi naisdispetšerile isadepäevaks lilli viia!" hõikas rõõmsalt onu Sven, kes muuhulgas ka peenest trollipargi huumorist lugu pidas.