18.3.06

Väikse järelkäru seiklused

Ükspäev mõtlesime ema ja teistega, et hakkame redist istutama. Aeg oli küll varajane, aga otsuistasime, et kui vile käib peab minema - sportlase hing! Meie kodu lähedal ei kuule vilet just sageli, seega kolisime kooli võimla akna alla, kus toimusid parasjagu maakonna seenioride spordipäevad. Muidugi oli algul tore ja peab ütlema, et andsime teineteisele hoogsa ärimudeli puhul isegi erinevaid lubadusi, aga mingil hetkel sai sest vilistamisest siiber ja me keegi ei imestand kui onu Jaan läks ja ütles sellele kuradi kohtunikule, et istuta ise oma rediseid kuldnokk!

1 kommentaar:

andry ütles ...

Redisel muidugi meel hää, ei pea istuma, saab ringi käia ja maailma näha.