28.4.06

Karjalaskepäev

Vanasti sõitsid eestlased Jüripäeval teritatud kelkudega Sõjamäelt alla.
Aga noh, tänapäeval ju noored oksendavad kui verd näevad.

ma ei või

20.4.06

Mulle meeldib sai!

Lugupeetud hr või proua investor

OÜ "Higgins, Daniels ja Mingi Soome Suusamees" on loodud 3 kuud tagasi ja põhineb 100% kapitalil.
Oleme oma firma eesmärgiks seadnud raha tegemise. Ja seda raha teenime me peaasjalikult saia müügiga. Saia aga teeme me sitast. Sitta saame me aga saiamüügist ülejäänud saiadest kui me neid sööme, sest kui sööd, tekib sitt. See on nigu igiliikur - tulusus on 100%.
Hetkel on meil natuke likviidsus probleeme, st meil ei ole raha, et saia osta, sest kuskilt peaks ju alustama, aga kui pole saia siis ei saa sitta sest nälg raibe on majas. See on nagu igiliikur või nagu jamaikalased ütlevad - no white bread - you can be dead!
Meil on ainult natuke sitta, niiöelda riskikapitalina, mida me kavatseme käiku lasta kui keegi ei taha meile saiaraha anda.

11.4.06

vahel on nii

Kui maesimesesklassiskäisin,siis meil üheteistkümnendas käis nii pikk poiss, et pilves ilmaga ma tema pead ei näinudki.
Vat siis

9.4.06

Kui sa seda lugema juhtud...

Kuna ma ei julge üksi metsas käia, siis kirjutan siia oma ammuse salasoovi: "Head ööd karuott!"

Maailma kõige pikem jutt

Kaido istus trepimademel, hoides kahe käega peast ja tihkus kibedasti nutta.
"Issand! Miks ma pidin neid kuradi Tallinki aktsiaid ostma !?" kõõksus ta läbi nutu.
On raske olla institutsionaalne investor, ütleb publik sellepeale.
Kaido rehmas käega, kuivatas pisarad ning selga sirgu ajades hakkas Lastemaailma eest mööda Vana-Vene tänavat alla astuma.
Möödudes putkast ostis ta paki sigarette ja maksis selle eest 2 000 000 krooni sularahas.
"No kurat!" suutis ta vaid öelda ning suutmata enam taluda oma ostjakirge tormas ta musumäele ja kägistas esimese iidse pärna surnuks.
Sellepeale ärkas pisikeses vanalinna ärklikorteris elav muinsuskaitsja Liina oma õdusast pärastlõunauinakust.
"AHHAAAA!" kraaksus ta "MEIE MEHI TAMBITAKSE!"
Liina jooksis alasti trepist alla ja sõitis kojamutile pasunasse.
Kojamutt, kes oli tuntud oma vaoshoituse poolest, olles selle eest isegi mingi medali saanud, ei öelnud midagi. Küll aga said tema allasurutud raevu tunda mõne tunni pärast marutõbine koer Paul ja kajakas Peep, kes olid nii õrnahingelised isiksused, et töötasid Eesti Meeleolu Uurimise Instituudis eriti morjendamatute isikute tunnete kirjeldamise osakonnas kivinägude kirjeldajatena. Nimelt jagasid nad, nähes kojamutti mödumas kohe ära, et asjad pole nii ning muutusid ülbeteks, ennast täis rikkuriteks ning läksid ja mõnitasid institutsionaalset investorit Kaidot kuni surmani. Asi olekski võinud siinkohal lõppeda ja seega kogu probleemi algataja oleks saanud oma õiglase karistuse, aga probleem oli selles, et Kaido, raibe, suri alles 20 aasta pärast, aga kajaka ja koera elu on ikka märksa lühem ja lisaks ei ole viimase elu ka sittagi väärt. Samas kui keegi hakkab koera selle eest jõledalt mõnitama siis mõelgu enne kajaka mälu peale. Vat nii umbes see asi oligi.

8.4.06

Raiuge mind või neljaks, aga see tükk kuhu jääb naba karjub ikka et president presidendiks!

Mõni mees, nagu üks mu tuttav, keda ma ei saa sõbraks nimetada, kuna me pole seda kokku leppinud kuigi kõik muu on paigas, kiitleb sellega, et ta sai koduveini valmis.
Tahhaks öelda NOOOOH!
Ka mina oleks sellisel meetodil oma koduveini, mida ma juba oktoobrist saati küpsetan, valmis saand. Aga mina lihtsalt tegutsen eesti hüvanguks ja antud hetkel on mul käsil katse, et kas mingisse 40l-sse purki on võimalik kambaga uputada suhkrukogus, mida õuroopa meilt trahvi näol siise nõuab. Ja peaaegu võin öelda et saab! Iga esmaspäev valan ma sinna sisse kilogrammi suhkrut ja see keemiline monstrum sööb selle lihtsalt ära! Ja seda suhkruhävitustööd võib, nagu ma vaatan, jätkata lõpmatuseni.
Kuigi ma usun, et kuskil tuleb puht kainemõistuslik piir ette, ma arvan, et umbes juunis kui ma maale puhkama sõidan, tuleb see veinitegu lõpetada ja minna suhkru pruukimise samaka ajamise etappi üle.
Vähemalt ma leidsin maalt spiraaliga ämbri.
Ei usu, et sel midagi rasedusvastasusega pistmist oleks

Kadri on must, kuigi Edgar pesi isegi tema aju

Sellel postitusel on kommentaarid keelatud.
Paluks vastukaja

7.4.06

Kes seda loeb on loll. Välja arvatud Sebastian loeb.

Käisin täna leevikese ema ja mirteli emaga osturallil.
Võitsin umbes kahekümne sekundiga.

Väikseid nippe, mis muudavad ruttiinse tööpäeva igavaks

Kuna meil tööjuures toimub igal reedel arutelu teemal piiride ületamine kunstis, ühiskonnas ja Iklas, siis nii ka seekord. Aga, et asi saaks veelgi huvitavam, olime kutsunud stuudiosse välisvaatlejaks ka kassi. Ütlen kohe algatuseks ära, et selle kassiga sai igavest nalja ma ütlen. Algatuseks istusime kõik diivanile ritta ja siis karjusime "Võib!" seni kuni keegi tuligi koridorist. Reeglid olid sellised lihtsad - see kes tuli, pidi loetlema kassi ja inimese vahelised erinevused ja siis kokkuvõtte tegema, aga keerukaks tegi asja see, et me ei öelnd, et mis mõttes. Seega jäi meil endal õigus suvaliselt mängijaid diskvalisfikatseerida. Iga kord kui mängija valesti ütles, võisime meie võtta lonksu viina. Ja ausalt öeldes, see on esimest korda elus, kus ma tundsin, et ma olen ilma viinatagi purjus.
Kuigi see oli vist sellest, et ma jõin ennast Karl Kalkuniks.

Mida president ütlemata jättis

Eile toimus meil tööjuures sümpoosjom teemal, kuda seda sõna üldse õitei kirjutada ja mis ta tähendab. Kõik jäid kohe vait.

Enn ostis endale küll konstruktori, aga poldid jäid ju vanamehe kätte!

Minule isiklikult meeldib, et eestis on tänapäeval selline vaba elu, et ole kes tahad. Noh, et kas homo või noh, mingi kasvõi näiteks lihtne inimene või ükskõik kes. Ükspäev mängisimegi tööjuures mängu "Kas tõde või tegu!"
Kuna mina olen selline ürgeestilik arhetüüp, vastasin, et laul!
Kõik vakatasid ja vaatasid mind kuidagi külmalt, aga siiski viisakuse piires.
Pärast suitsunurgas ütles meie raamatupidaja Aino mulle, et on asju, mida meie, eestlased pühaks peame ja et kuigi sina Juss oled venelane olen ma endiselt sinu suhtes positiivne.
Mu süda tahtis kisendada, et MA OLEN JU EESTLANE, aga mu vene tahumatu talupojakostüüm rääkis midagi muud.
Sestap mõelgem alati enne kui me midagi räägime. Kasvõi näiteks seegi hea näide kui ma ükskord mõtlesin, et mulle meeldib nilbitseda ja pärast selle kohe ka teoks tegin, et polnd isegi üldse vaja midagi rääkida!

Taimo kaevas nigu hull, aga programmeerijal ei ole sobilik selle eest preemiat loota

Kui me väiksed veel olime, ütles ema meile alati: "Vaadake ette lapsed - ega elu, see nalja ei mõista!"
Kõikidel peale minu tekkis kohe protest, et miks nad peavad sellist sõna kuulama, sest ainult mina ju olin minu ema poeg, teised lapsed olid ju ikka oma emade pojad ja Arno oli kodutütar.

Artur käis, võtsime viina ja siis ta ütles, et on aeg...

Olen viimasel ajal muutud kuidagi hajameelseks ja melanhoolseks. Avastasin, et kirjutan iseendale anonüümseid kommentaare. Pärast käin päev otsa morni ilmega ringi ja mõtlen, et kes kurat kirjutas.
Muide, kas arvutiga kirjutamine on kirjutamine või arvutamine?
Kas siis teisel juhul pastakaga arvutamine on kirjutamine?
Nii palju on küsimusi, aga vastuseid ainult üks.
S.t. vastus on üks.
P.s. kui kellelegi tundub, et küsimusi ei ole nii palju, et noh, nagu ainult need kaks eelnevat ongi siis ei ole.
Ses mõttes, et ei ole.
Ses mõttes et noh, et on ikka.
Palju see tähendab.
Või
Mida rohkem küsimusi, seda rohkem vastuseid on ikka üks!
Ma oleks võind ikkagi miski Nobeli milleski saada tundub.

4.4.06

Triennaalil

Tööle minnes silmasin tänava ääres vana autoromu, mille aknale oli keegi kirjutanud sildi: "Ostan Teie auto ära" ja lisanud telefoni numbri. Valisin sildil olnud numbri ja teatasin, et see auto pole minu oma. "Ahsoo!" vastati teiselt poolt "Aga milline teil siis on?"
"Punane."
"Kui vana?"
"Kaks ja pool aastat. Garantii veel kehtib"
"Hm... pakun 35 000!"
"40!"
"Tiil!"
Nagu öeldakse - äri ei pea tegema pelgalt nelja kontoriseina vahel, vaid kus iganes. Aga vahel langeb ta sulle kaela selgest taevast, seda nimetatakse ärimaailma maasikaks.

2.4.06

Viina mõjust alkoholile

Tegelt, sõbrad, on kevad juba käes!
Nää esimene toonekurg on juba kuskil otepääl ja laulurästas plärtsus jupp aega tagasi ka minu akna all. Niisiis elu hakkab jälle suuskadest inimestesse valguma. Seetõttu kutsun homme hommikul inimesi austusest kevade vastu tõusma umbes kella kümne paiku püsti ja olema kasvõi korrakski vait. Kes aga ei suuda see tõmmaku kopsud õhku täis ja laulgu. Just laul on olnud see, mis eestlased läbi raskete aegade vedand ja. Millega seoses meenub mulle üks mõistujutt eelmisest kevadest. Nimelt istusin ühe tuttavaga Adamsoni ja Toompuiestee nurgal pargil ning lasime õllel, mis on ühtlasi ka eestlaste rahvusjook, hea maitsta. Ühtäkki jooksis nina eest läbi väike Jörbergi näoga mees, ainult, et poole väiksem ja küsis, et kurat mehed, kus siis neid Metallica pileteid siin Tallinnas müüakse kurask ja sülitas. Vastasime, et teik it iisi men, mida päkapikkudel sinna asjagi. Väike Jörbergi näoga mees, ainult et poole lühem lükkas käed sügavamale taskusse ja tegi paar ähvardavat sammu meie poole ja ütles: " Noh, nooh, kas ma... kas nüüd...." Kummardusime lähemale, et paremini kuulda. Tundus, et väike Jörbergi näoga mees, ainult, et poole lühem hakkas tõesti noh, nooh, kas ma... kas nüüd....

Mis siis ikka
Tänan tähelepanu eest

1.4.06

Klassika!

Siin nüüd korrastan ka ise oma linke ja panen välja eraldi lehe kust need leida võib, paljud neist on ikka päris head ja mõned tiba igavamad:
Minu lingikogu (kuigi kuulub ühele teisele mehele, aga soovitan siiski vist)