Kõplasin porgandeid.
Mõne aja pärast nägin silmanurgast, et naabrieit oli vao otsale siginend ja tonksis jalaga üht kivi.
"Nooh!" mõtlesin
Kuid naabrieit ei teind väljagi.
Toksis ikka.
"Toksi, toksi rumal murumutt!" mõtlesin pahaselt.
Keerasin isegi veelgi rohkem seljaga tema poole.
Kuid mõne aja pärast märkasin, et ta oli teisele poole vao otsale tulnud ja toksis seal nüüd jalaga kivikesi.
"No mida?!" küsisin nüüd selga sirgu ajades pahaselt.
"Juhan - kas sa tõesti ei märka, et mul on seljas imeilus mummuline kittel?" küsis naabrieit.
Vaatasin teda.
"Kurat ongi!" pidin tunnistama.
Seisime.
"Mis sa sebid siin hull eit!" ühmasin ühmasin heatujuliselt ja hakkasin uuesti porgandit kõplama.
Nägin silmanurgast, et naabrieit läks minema.
Ajasin end kähku sirgu ja karjusin: "Kas need kivid, mida sa siin toksisid, pean mina tagasi toksima vä?!"
Vibutasin oma suurt ja imeilusat rusikat.
Isa sokk on tagasi!
1 kuu tagasi
3 kommentaari:
Ma kasvatan rõdul rediseid. Alguses ka ikka imestasin, et miks kõik naabrinaised (osa mehi kah) mulle silma teevad ja tahavad kastmisel abiks olla. Hiljem lobises kojamees välja. Tahavad kõik mu SAPARD-i rahadest osa saada.
Kivi ei ole tegelikult üldse ilus jalaga lüüa. Iga eestlane teab, et kõigil asjadel meie ümber on hing sees. On ikka alatu küll kui keegi virutab sulle jalaga nii, et hing kinni.
Animistide arust on kõige alatum munale munadesse virutada
Postita kommentaar