Ükspäev otsustasin karskusliikumisest välja astuda.
Nooh, muidugi, igasuguseid eksperimente võib ja peabki inimene oma elus katsetama, aga kui esimees mulle teatab, et nüüd paneme lindid kätele ja viime ujumismeeskonnale lilli, siis tunned, et nagu miski murdub sinus ja mingi eluetapp saab läbi.
Üldse vihkan vett. Nagu vanasõna ütlebki - narri põldu ükskord, narrib põld sind teinekord, kuidas kellelgi ajaga juhtub - eestlane on mõistev.
Lõiguke suveteatrit Postimehes aastal 2023
3 kuud tagasi
1 kommentaar:
Sarnane lugu juhtus mu vanaonuga kah. Sai talle küll öeldud, et ära viska sitta vanale põllule enne kui uus põld valmis on. Aga no kas tema siis kuulas. Täitsa hea meel oli kohe, kui üks mööduja ta maha tappis. See mööduja oli kangesti Gustav Naani nägu, aga kindel ma ei ole.
Postita kommentaar