Natsionalistlik nali

Pronksist Lurich pandi kohe pihta
Pronksmees seisab juba aastakümneid, keegi ei taha

Loe piiblit, ka Allah loeb!

lemmik lektüüriks on kommenteerimiskohtadesse pandud Word Verificationi tekstid. Paar stiilinäidet: Wqrgst või sqregt või Poqrgt!
Milline pauer!
Milline sisu!
Kurat kottigi ei saa aru mida need inglased mõtlevad
Me eestlased oleme ikka jõle labased

mina tean vastust

Üldiselt tuli ettepanek nimetada pronksmees ümber ponksmeheks.
Vastavalt tuleks talle riietusest midagi liibekat selga ajada
oleks koht kus noored eesti tibid saaks kummardumas käia ja viljakusest möliseda

Raiuge mind või tükkideks, aga see tükk kuhu pea jääb peksab ennast ikka vastu seina

Ajaveebi vanasõna.

Ära ropenda oma ajaveebis.

Tee seda teiste ajaveebnike kommentaariumites

anonüümselt

kui saab

aga tee palju

Ütle miks teminal x laiali läks

Tulin korraks hirmutavale mõttele, et vaata kui hull on invaliidist käteta mehe elu kui ta hooldaja läheb ära jättes muusikamasina mängima Loop Forever funktsiooniga Tarmo Pihlapit Stiivi Vonderi esituses. Mitte et mul Tarmu vastu miskit oleks, no aga kamoon, 27s kord, kaua võib!? Perse mis nupud need on, isegi juhtme väljatõmmamine ei aita.

kus on eesti esiploog

Vahe Irja ja Inno ja minu ploogi vahel on see, et esimesi mõnitatakse, aga mind peetakse parimal juhul lollpeaks.

siit ka järgnev mõte:

lollpeaks
lollpeaks
lollpeaks
tegema
rohkem
tööd

Buss

läksin Räpinasse õele
külla.
bussijaam, tartus.
15 inimest.
tihedalt.
külg külje kõrval -
ainult nemad teavad
et
kohe tuleb räpina buss.
ilge trügimine.
ruumi jäi ülegi.

Hämmastavad näod
pärast rusikatega
löömist

meenutades... ää...

ema anna mulle raha
mitte palju, aga terve persetäis
ma luban, enam ma ei vaata maha
siis kui kodus käin

katkend ühest katkendist, mida Karl rääkis

Mis nöörid need kardina küljes on?
Ma ei tea. Ma arvasin, et need on need, millega Tarsan tööl käis
Ei saa olla, Aafrikas ei ole kardinaid.
On küll, kuidas siis muidu aafrikas sügis tuleb?
Mis sügis?
Kui nöörist tõmmad, kerivad lehed ennast kokku ja on sügis.
Kas seal talv ka on?
Sama moodi - tõmmad nöörist, aint et nigu peldikus, et tuleb vett, aga vee asemel tuleb lund. Paberitükkidest saab teha. Muidu sulakski üles.
Mhmh ja mida ahvid teevad?
Suusatavad, ega ahv on samasugune inimene nagu teisedki.
Jah? Meil on neid ikka jõle vähe näha.
Nojah, aga meil on ju koguaeg jõle sombune ja pime, sellepärast.
Jaa, sitt on jah see põhjamaalase elu.

AK toob värsse

Tänaõhtane luulevormis küsimus Margus Saarelt Aivar Sõerdile AK-s:
"kas eelarve strateegia
on nõnda hea,
et valitsuse vahetuse
vastu peab?"

Raiuge mind või tükkideks, aga see tükk kuhu jalad jäävad jookseb ikka minema!

Jalgpall on parem kui sest

Hei mehed!
Täna ma tahan näidata kuda käib jalgpalli ühendamine vooluvõrku.
Selleks võtkem natuke traati ja vaibaklopper.
Nõnda lihtne see ongi!

Mis kuradi kanuu?!
Lolliks läind

ballet ühendab!

Toomas Edur
ja Age Oks -
ühele meeldis maadlus
ja teisele poks!
Vedas,
et teisiti läks

Antennilugu

Tere armsad naised!
Täna tahaks ma näidata telekat.

Aga ei õnnestu, sest saatja läks persse.

Seda võiks isegi näidata

Lugu jänesest kellel...

Tere kallid väiksed...
lugejad...
Täna tahan ma teile jutustada ühe loo väikesest jänese või...

kellel oli...
nagu...
või...

Nojah...

No vat...

Loo moraal on selles, et...

Kurat küll...

Veel Tallinna ühistranspordist

Oleks tädil Ratas all oleks ta omnibuss

Jüri, Jüri
võta tädi oma kukile
uhkemast uhkemale
munitsipaalsele kutsaripukile

Lase pensionäril veel
sõita mööda
ülesküntud Tartu maanteed
siis võiks öölda

tule surm


Ma ei tea, Viisitammele teeks ikka silmad ette

pealkirjata

Vahel on blogist kasu ka.
Nagu nüüdki

Kana tuleb ahju asetada, kukk läheb ise

ükspäev käisin teiste lahedate kuttidega tallinnas.
Igast pulli sai ja niisama möllasime.
Pärast tuli naine ja ütles pahaselt, et loll me elamegi ju tallinnas.
Laulsin talle, et TAllinn mu Tallin sa tornide linn ja tõmbasin ta oma karuembusse - oli nii hea meel näha selles suures ja kõledas linnas kedagi vana ja tuttavat.

Näidend lihtsate inimeste elust

osalised:
Olev, keldrika Olga, jumal, hüään ja vanapagan.

Ants (vilistab keldrika ees mingit viisijuppi, aga silmad vilavad kavalalt)
Tuleb Olga: Noh!
Olev (targalt): Noh
Kaido: Noh
Hüään: Noh
Ants: Pajeehaali naahui!
kõik pistavad joostes lava taha.

Eesriie
korraks kostub midagi

lõpp

Vanemaid näidendeid

No vat

"Ansip huntidega"
Peaosas Kevin Costner

Poola grillipidu

Keerutades Krakovjakki
õues kuulame me makki
küpsetame kanaliha
linnugripp ja vähe raha

Siga käib õhtuti baletti rahvamajas arvutamas

Ma kõndisin mööda Telliskivi tänavit tööjuure poole.
Siis läks teispool üle tee teisel korrusel aken lahti ja välja küünitas noormees, kes oli silmnähtavalt ebakaine.
"Jõu!" karjus ta mulle "Kas õues ikka veel puhub kõva tuul?"
"Puhub, puhub" hüüdsin vastu
"Shit!" ütles viimane ja oleks napilt väljagi kukkund.

Mõne aja möödudes möödus must naine, kes nägi välja ilus.
Ma mõtlesin, et naisterahvad näävad liialt palju vaeva, et olla ilusad, alles 7 minutit tagasi, kui poest õlut võtsin, oli seal üks teine naine, kes odekolonni ostis ja nägi kole välja - aga ei mingit kosmeetikat!
Niisiis!

natukene filosoofiat

Mulle ei meeldi naised, kes õlut joovad.
Kui naised õlut ei jooks, teeksid mehed meestele õlut välja.
Dääm

Kuda pronkssõdurist lahti saada

ma paneks ta alla Ratta
saaks ühe määst alla veeretada
ja teise lolli matta

Eesti! Eesti!

Elagu kalorid
elagu pekk
kus on mu padi
ja kus on tekk
telekat vaatan
tööd ma ei tee
järgmises kroonikas:
Anu Saagim käis poes!

Noh klutid, kas hakkame malakat andma?

Kui me väiksed olime siis ronisime ikka öösiti vanaema aknalauale ööjutte kuulama. Alati kukkus keegi ka aknast välja, aga eks vanasti sündiski lapsi palju aga suri ka. Vanaema aknaall oli kapsapõld ja kui isa hommikul kalalt tuli siis oli tal sageli ka mõni kapsapõllult nopitud rabelev pärdik kaenlas. Sealt need kurejutud kapsalehest. Aga meile oli ju vanema juba lugenud "Avameelselt Abielust". Naersimegi siis omaette, et vanemad on ka ikka ühed parajad pärdikud.

Kaido ulata nagu teistele ka vasak põsk löömiseks või sa polegi kristlane?

Mul on arvutis siuke vidin, et ma näen, kes mu ploogi külastavad. Ükskord kella kaheksa paiku käis kakskend inimest saksamaalt - just paras väikebussi seltskond. Tahtsin neile sauerkrauti ja hapukapsast pakkuda, aga juba olid nad edasi jõudnud minna.
Sakslased tahvad vist õlut enne ja siis lõbustused alles?

Saagisime puid, aga sellest on juba ka nädal või kaks või kolm

See Võhma küla poepidaja Valerka on muidu tore mees, aga kui sa pole seal kandis kaua eland siis ostes kasti või rohkem õlut, pead sa ise ära arvama, et ta pani selle juba poe tagumise ukse juurde valmis. Ahjaa, Kraakovi vorsti oli ka ja kummiliim.

Vihmaussi pulmad

Väga paljud arvavad siiani, et tõeline elu toimub vaid Tallinnas.
Aga see ei ole nii!
Ka Londonis ja Tokyos saab mõistlikult pidu panna.
Pead lihtsalt ise ka mees olema.
Naised muidugi

Arno! Arno! Ahhoi

Seisan köögis ja põletan niisama gaasi. Mõtlen veel igast mooduseid kuidas suurendada oma ökoloogilist jalajälge. Geeran ka gaasikütte sisse. Varsti on mu ökoloogiline jalajälg sama suur kui ujumislest ja vesi peaks selleks ajaks meres olema juba soe.
Ma olen üks paras morsk
Naeratan

grilliooaeg

Kastanjepuu oli õues õide läind
ilus vaadata kuis uhked valged küünlad pääl
nüüd ka kanad saavad ennast nendel persestada*
laulavad kui kuldnokad või ööbikud sääl

võta õhupüss - saad tibidega einestada


kui ma seda juttu Võsale rääkisin ei teind ta teist nägugi

Miks Aino nii vara lahkus?!

Mõtlesin, et teen ka hoopis grupiblogi - on endal vähem vaeva ja ka tulemus saab mitmekesisem. Võtsin pudeli Vana Tallinnat ja läksin sadamasse. Raputasin pudelist tilgakesi maha ja hüüdsin blogi, blogi, blogi. Kohe tuligi grupp soome turiste.
Rootslased oleks kvaliteetsemad olnud.
Mõtlesin hiljem kodus.
Tühja ka.


















Piisavalt vast.

karusääsed

Kuule, mida arvata täis mehest, kellel on ühes käes pudel sarvikut, aga teise peen vein?
Isiksuse lõhenemine?

Ernest sööb hernest

Eila kui töölt koju jalutasin peatasid mind ühtäkki kolm räpaste nägude ja kasimata välimusega skauti.
"Onu, onu, mis su IP aadress on?" küsisid nad
"Mida?" küsisin ma rõõmsamat nägu tehes, nagu lastega suheldes peab.
"Onu kas tahad, me pingime su välja?"
"Mida kuradit?" mõtlesin.
Mida öelda? Ma teadsin, et kui nüüd lahkun, olen ennast võidetuks tunnistanud, kui jään...
Otsustasin kasutada psühholoogiat ja langeda skautidega, nendele omasele tasandile.
"Näete!" ütlesin ma täis põnevust häälega "Käbi, mis näitab põhja suunas!"
Lapsed vaatasid sinna kuhu ma osutasin.
Rebisin selja tagant aia küljest teiba ning virutasin lähimale neist nii et ta oimetuna pikali kukkus. Vaatasime teiste skautidega, kuidas nende kaaslane abitult maas püherdas.
"See ei ole käbi, onu!" jätkasid skaudid mõne aja pärast "See on sitt! Koera sitt!"
Lõpuks andsingi neile 25 krooni.
Olin nii endast väljas, et kui koju jõudsin ostsin hunniku Eesti Ehituse aktsiaid.
Ameerika börs läks sellest kohe kolinal langusse, nii et imes mu LCD display pisikeseks õhupalli otsa meenutavaks kärsaks kokku.
Siirad vabandused härra Luman

Lõppsõna asemel magas mingi karvane vennike, kes ennast ahviks tituleeris

Viimasel kümnendil on vägagi paljudest eestlastest saanud toredad saavutusterohked sportlased - kuldsed atleedid.
Esimestena meenuvad muidugi Kanepi-Shmigunn, Otepää-Veerpalu, Viiuldaja-Mae, siis see odaviskaja Värnitsa-Poiss, eesti saalibrändi meeskond ja millegipärast keegi Pärtelpoeg.
Teistena ei kipugi keegi meenuma.
Siis tuleb tükk tühja maad ja alles siis Lembitu Kuuse.
Alati tahaks küsida - noh noored ja eesti olümpia komitee, praegu meil veel on kalevipoegi, tugevaid tütreid kui koduhärgi, aga edasi?
Kuid kunagi ei ole mulle veel midagi normaalset vastatud.
Niimoodi mõtlema jääd siis meenubki igasugust tühja-tähja:
Suvel rauta rege, talvel Rauta-Kesko.
Ära löö meest mitte mehe mütsi!

Noh tsau siis kentuki poisid

Keskmise jõhkrusastmega koolivägivald

Meenub veel üks räpane seik varajasest noorusest.
Kord algkoolis hakkasid ühtäkki kõik klassikaaslased läbisegi peenel häälel mulle selgitama, et just nende vanaisad nägid kuidas kerkis munamägi. Kamoon, hüüdsin, lõpetage ära ja et ma ei usu, sest meie elasime ju läänemaal, aga Munamägi onju Haanjas ja see on kagu-eestis jne. Aga ei need ikka et kuda seal mune kokku veeti ja. Olin sunnitud ühte eriti kilava häälega tüdrukut tutistama ja ühele lõin jalaga tagumikku.
Pärast sain veel märkuse laulmistunnile vahelesegamise eest ja vanemad kamandati kooli.
Pljäät!

Varsti riputavad nad interneti ka internetti

Kolmanda korruse vanamutt kõõlus aknal ja kraaksus rõõmsalt möödujatele: "Hei pederastid!"
Surusin käed sügavamale taskutesse ja vaatasin üleolevalt möödujaid. Ma ju hoiatasin kohe - ei maksa seda võõrsõnade leksikoni internetis avalikuks teha

Kindel pilk ja selge skaut

Vahel on nii, et asi on ilma sõnadetagi selge.
Pärast mõtle või lolliks, et mis asi see nüüd jälle selge on

Iga päev võiks olla eurovisioon

Esmaspäeval joon
Teisipäeval Joon
kolmapäeval joon
neljapäeval joon
reedel joon
ei siiski neljapäeval ma ei joo
neljapäeval on eurovisoon
laupäeval joon,
sest laupäeval on ka eurovisoon
pühapäeval joon
Aga siis aitab ka -
võtan aja maha
ja lähen maale jooma
maal on mul vana telekas

Oskar Lutt

Ükskord kui me isaga koolimajja jõudsime olid tunnid juba alanud
"HUH! KURRAT!" ehmatasin unest, hirmuhigi otsa ees.
Koogutasin öökapini ja võtsin lonksu viina.
Olen viimasel ajal unes sageli eesti klassikat nägama hakanud.

Surma hinda küsi surnutelt

Kunagi vene ajal meil koolis toimus kirjand teemal "Surma hinda küsi surnutelt!"
Kuna olen põhjalik, läksin seda surnuaiale tegema. Torkasin pea värskesse hauda ja küsin: "Noh laip! Palju maksab?" Aga nagu vanasõna ütleb, et peigmehe silm ja laiba keel on pehmed" ei saand ka mina sealt suurt targemaks.
Järgmine päev olin magamata silmadega ja teised naersid. Õpetaja küsis, et kas keegi on peeretand jälle või et miste itsitate? Pärast käisime zoloogia tunnis vasikatega võidu jooksmas. Minu meelest on vasikad tiba rumalad.

Hyvät üstävät

Kirjutasin päevikusse: "Kallis päevik!"
kuidagi labane
"Armas päevik!"
Pole samuti see
Päevik, päevik...
Ohh päev
"Jumal auta" kirjutasin uuesti
"Juma lauta"
Mis juma?
Juna?
Juna lauta?
Junalla ma kuljetasin lauta
Tänne vies minut sähkotie
Itse mina karjoisin "Jumal auta!"
Mutta herra jumala sanas, etta tämä en ole oikea tie!
Mina en sananut mitään

Meil aia ääres polegi vist?

Kord kohtusid eestlane, venelane ja hüään.
Eestlane ütles, et talle meeldib küll vahest hommikuti omlett munaga.
Venelane ütles, et temal jälle on selle eest suuremad munad.
Kits aga küsis, et mis mõttes selle eest?
"Mida?" ei saanud venelane hästi aru
Tegelt oli see sakslane.
See venelane noh.
muidu jälle pärast mingi
Muidu kits ütles veel, et ja

Segane kuidagi

Tuult sulle, armas Enn, näiteks kõrvadesse!

Aivar oli kõikidele tuntud kui kõlbulise ja voorusliku inimese musternäidis - viisakas kaaslane ja korralik kodanik.
Tegelikult oli Aivar eluaeg istund ja oodand, lootes tabada end mõnelt vulgaarselt teolt.
Nii võib igaühega juhtuda, et kui ootad ja ootad midagi siis ei juhtugi midagi. Samas kui mõni teine teeb mingeid kasvõi väikseid asju, ikka parem kui mittemidagi.
Loo moraal on selles et

Mida meie ka teame kui BMW peaks katki minema

Okseola oli vana indiaani pealik, kes ükspäev mõtles, et aeg on paras hakata Coca-colat tootma. Esimese suure asjana läks ta Pepsi-Cola presidendi juurde, kes oli Popi indiaanlane, kui selliseid peaks kah olema ja sahistas tal natuke sulgedes ja siis veeretas lõkketule veerde ühe keskmisest suurema tünni.
"Saagu siia Coca-Colat!" hüüdis ta kõuemürinal justkui. Sai kah. Ja leib ja vast tiba vorsti-võidki. See oli siis kui kui indiaanlased kõik reservuaati aeti. Reservuaar-reservuaat-vaat-reservid-kaitsevägi-Erna-kärnad-haigused-kontrollitud
Sõitke trolliga - jalad kuluvad vähem!

võiduoksendamisvõistlus

Käisin kärbikuga kärbseid püüdmas,
aga käega ei teind pesagi neile
Isa ütles veel, et
aga mis sest enam
eile

Olen huvitatud, aga minu näpud kipuvad lühikeseks jääma mu käte jaoks

Faier Starter on mingi jook
Kui seda jood on energiat
aga pärast on Staier Farter
Staier on vist keskmaa jooksja
aga farter on peeretaja
ükskord oligi nii et toosama mees
lasi puruks minu maja
Ise rõõmsalt hüüdsin takka
"Anna tuld, minu maja!"

Ameerika eurovisiooni kindel liider!

"Ah sa saadan!"
ütles Paadam

Vaata ka vanu selle teemalisi sõnavõtte

Kesvana seeuut!

 Oli hästi huvitav nädalavahetus!
Ja see pole veel läbi ka!
Käisin kooli kokkutulekul.
Seekord võitsid õpetajad. Viinavõtmises.
Meie klassi omad olid kõik purukained. Isegi Kaido.
Kui ma nüüd meenutan siis tegelikult ongi kaido alati kaine olnud. Aga see on vist seotud sellega,et ta ei käinud meie klassis. Üldse ei olnud meil koolis ühtegi Kaidot. Välja arvatud Aivar. Aga Aivar ei ole ka Kaido. Sellest peaks inteligentne inimene aru saama. Meie koolis inteligentseid inimesi ei käinud. Ainult sportlased. Leidsin ennastki spordi autahvlilt. Hommikul kuue paiku.
Õhtu lõppes sellega, et perekond Heldemaad varastasid spordi autahvlilt ühe koleda pildi.

Karjalaskepäev

Vanasti sõitsid eestlased Jüripäeval teritatud kelkudega Sõjamäelt alla.
Aga noh, tänapäeval ju noored oksendavad kui verd näevad.

ma ei või

Mulle meeldib sai!

Lugupeetud hr või proua investor

OÜ "Higgins, Daniels ja Mingi Soome Suusamees" on loodud 3 kuud tagasi ja põhineb 100% kapitalil.
Oleme oma firma eesmärgiks seadnud raha tegemise. Ja seda raha teenime me peaasjalikult saia müügiga. Saia aga teeme me sitast. Sitta saame me aga saiamüügist ülejäänud saiadest kui me neid sööme, sest kui sööd, tekib sitt. See on nigu igiliikur - tulusus on 100%.
Hetkel on meil natuke likviidsus probleeme, st meil ei ole raha, et saia osta, sest kuskilt peaks ju alustama, aga kui pole saia siis ei saa sitta sest nälg raibe on majas. See on nagu igiliikur või nagu jamaikalased ütlevad - no white bread - you can be dead!
Meil on ainult natuke sitta, niiöelda riskikapitalina, mida me kavatseme käiku lasta kui keegi ei taha meile saiaraha anda.

vahel on nii

Kui maesimesesklassiskäisin,siis meil üheteistkümnendas käis nii pikk poiss, et pilves ilmaga ma tema pead ei näinudki.
Vat siis

Kui sa seda lugema juhtud...

Kuna ma ei julge üksi metsas käia, siis kirjutan siia oma ammuse salasoovi: "Head ööd karuott!"

Maailma kõige pikem jutt

Kaido istus trepimademel, hoides kahe käega peast ja tihkus kibedasti nutta.
"Issand! Miks ma pidin neid kuradi Tallinki aktsiaid ostma !?" kõõksus ta läbi nutu.
On raske olla institutsionaalne investor, ütleb publik sellepeale.
Kaido rehmas käega, kuivatas pisarad ning selga sirgu ajades hakkas Lastemaailma eest mööda Vana-Vene tänavat alla astuma.
Möödudes putkast ostis ta paki sigarette ja maksis selle eest 2 000 000 krooni sularahas.
"No kurat!" suutis ta vaid öelda ning suutmata enam taluda oma ostjakirge tormas ta musumäele ja kägistas esimese iidse pärna surnuks.
Sellepeale ärkas pisikeses vanalinna ärklikorteris elav muinsuskaitsja Liina oma õdusast pärastlõunauinakust.
"AHHAAAA!" kraaksus ta "MEIE MEHI TAMBITAKSE!"
Liina jooksis alasti trepist alla ja sõitis kojamutile pasunasse.
Kojamutt, kes oli tuntud oma vaoshoituse poolest, olles selle eest isegi mingi medali saanud, ei öelnud midagi. Küll aga said tema allasurutud raevu tunda mõne tunni pärast marutõbine koer Paul ja kajakas Peep, kes olid nii õrnahingelised isiksused, et töötasid Eesti Meeleolu Uurimise Instituudis eriti morjendamatute isikute tunnete kirjeldamise osakonnas kivinägude kirjeldajatena. Nimelt jagasid nad, nähes kojamutti mödumas kohe ära, et asjad pole nii ning muutusid ülbeteks, ennast täis rikkuriteks ning läksid ja mõnitasid institutsionaalset investorit Kaidot kuni surmani. Asi olekski võinud siinkohal lõppeda ja seega kogu probleemi algataja oleks saanud oma õiglase karistuse, aga probleem oli selles, et Kaido, raibe, suri alles 20 aasta pärast, aga kajaka ja koera elu on ikka märksa lühem ja lisaks ei ole viimase elu ka sittagi väärt. Samas kui keegi hakkab koera selle eest jõledalt mõnitama siis mõelgu enne kajaka mälu peale. Vat nii umbes see asi oligi.

Raiuge mind või neljaks, aga see tükk kuhu jääb naba karjub ikka et president presidendiks!

Mõni mees, nagu üks mu tuttav, keda ma ei saa sõbraks nimetada, kuna me pole seda kokku leppinud kuigi kõik muu on paigas, kiitleb sellega, et ta sai koduveini valmis.
Tahhaks öelda NOOOOH!
Ka mina oleks sellisel meetodil oma koduveini, mida ma juba oktoobrist saati küpsetan, valmis saand. Aga mina lihtsalt tegutsen eesti hüvanguks ja antud hetkel on mul käsil katse, et kas mingisse 40l-sse purki on võimalik kambaga uputada suhkrukogus, mida õuroopa meilt trahvi näol siise nõuab. Ja peaaegu võin öelda et saab! Iga esmaspäev valan ma sinna sisse kilogrammi suhkrut ja see keemiline monstrum sööb selle lihtsalt ära! Ja seda suhkruhävitustööd võib, nagu ma vaatan, jätkata lõpmatuseni.
Kuigi ma usun, et kuskil tuleb puht kainemõistuslik piir ette, ma arvan, et umbes juunis kui ma maale puhkama sõidan, tuleb see veinitegu lõpetada ja minna suhkru pruukimise samaka ajamise etappi üle.
Vähemalt ma leidsin maalt spiraaliga ämbri.
Ei usu, et sel midagi rasedusvastasusega pistmist oleks

Kadri on must, kuigi Edgar pesi isegi tema aju

Sellel postitusel on kommentaarid keelatud.
Paluks vastukaja

Kes seda loeb on loll. Välja arvatud Sebastian loeb.

Käisin täna leevikese ema ja mirteli emaga osturallil.
Võitsin umbes kahekümne sekundiga.

Väikseid nippe, mis muudavad ruttiinse tööpäeva igavaks

Kuna meil tööjuures toimub igal reedel arutelu teemal piiride ületamine kunstis, ühiskonnas ja Iklas, siis nii ka seekord. Aga, et asi saaks veelgi huvitavam, olime kutsunud stuudiosse välisvaatlejaks ka kassi. Ütlen kohe algatuseks ära, et selle kassiga sai igavest nalja ma ütlen. Algatuseks istusime kõik diivanile ritta ja siis karjusime "Võib!" seni kuni keegi tuligi koridorist. Reeglid olid sellised lihtsad - see kes tuli, pidi loetlema kassi ja inimese vahelised erinevused ja siis kokkuvõtte tegema, aga keerukaks tegi asja see, et me ei öelnd, et mis mõttes. Seega jäi meil endal õigus suvaliselt mängijaid diskvalisfikatseerida. Iga kord kui mängija valesti ütles, võisime meie võtta lonksu viina. Ja ausalt öeldes, see on esimest korda elus, kus ma tundsin, et ma olen ilma viinatagi purjus.
Kuigi see oli vist sellest, et ma jõin ennast Karl Kalkuniks.

Mida president ütlemata jättis

Eile toimus meil tööjuures sümpoosjom teemal, kuda seda sõna üldse õitei kirjutada ja mis ta tähendab. Kõik jäid kohe vait.

Enn ostis endale küll konstruktori, aga poldid jäid ju vanamehe kätte!

Minule isiklikult meeldib, et eestis on tänapäeval selline vaba elu, et ole kes tahad. Noh, et kas homo või noh, mingi kasvõi näiteks lihtne inimene või ükskõik kes. Ükspäev mängisimegi tööjuures mängu "Kas tõde või tegu!"
Kuna mina olen selline ürgeestilik arhetüüp, vastasin, et laul!
Kõik vakatasid ja vaatasid mind kuidagi külmalt, aga siiski viisakuse piires.
Pärast suitsunurgas ütles meie raamatupidaja Aino mulle, et on asju, mida meie, eestlased pühaks peame ja et kuigi sina Juss oled venelane olen ma endiselt sinu suhtes positiivne.
Mu süda tahtis kisendada, et MA OLEN JU EESTLANE, aga mu vene tahumatu talupojakostüüm rääkis midagi muud.
Sestap mõelgem alati enne kui me midagi räägime. Kasvõi näiteks seegi hea näide kui ma ükskord mõtlesin, et mulle meeldib nilbitseda ja pärast selle kohe ka teoks tegin, et polnd isegi üldse vaja midagi rääkida!

Taimo kaevas nigu hull, aga programmeerijal ei ole sobilik selle eest preemiat loota

Kui me väiksed veel olime, ütles ema meile alati: "Vaadake ette lapsed - ega elu, see nalja ei mõista!"
Kõikidel peale minu tekkis kohe protest, et miks nad peavad sellist sõna kuulama, sest ainult mina ju olin minu ema poeg, teised lapsed olid ju ikka oma emade pojad ja Arno oli kodutütar.

Artur käis, võtsime viina ja siis ta ütles, et on aeg...

Olen viimasel ajal muutud kuidagi hajameelseks ja melanhoolseks. Avastasin, et kirjutan iseendale anonüümseid kommentaare. Pärast käin päev otsa morni ilmega ringi ja mõtlen, et kes kurat kirjutas.
Muide, kas arvutiga kirjutamine on kirjutamine või arvutamine?
Kas siis teisel juhul pastakaga arvutamine on kirjutamine?
Nii palju on küsimusi, aga vastuseid ainult üks.
S.t. vastus on üks.
P.s. kui kellelegi tundub, et küsimusi ei ole nii palju, et noh, nagu ainult need kaks eelnevat ongi siis ei ole.
Ses mõttes, et ei ole.
Ses mõttes et noh, et on ikka.
Palju see tähendab.
Või
Mida rohkem küsimusi, seda rohkem vastuseid on ikka üks!
Ma oleks võind ikkagi miski Nobeli milleski saada tundub.

Triennaalil

Tööle minnes silmasin tänava ääres vana autoromu, mille aknale oli keegi kirjutanud sildi: "Ostan Teie auto ära" ja lisanud telefoni numbri. Valisin sildil olnud numbri ja teatasin, et see auto pole minu oma. "Ahsoo!" vastati teiselt poolt "Aga milline teil siis on?"
"Punane."
"Kui vana?"
"Kaks ja pool aastat. Garantii veel kehtib"
"Hm... pakun 35 000!"
"40!"
"Tiil!"
Nagu öeldakse - äri ei pea tegema pelgalt nelja kontoriseina vahel, vaid kus iganes. Aga vahel langeb ta sulle kaela selgest taevast, seda nimetatakse ärimaailma maasikaks.

Viina mõjust alkoholile

Tegelt, sõbrad, on kevad juba käes!
Nää esimene toonekurg on juba kuskil otepääl ja laulurästas plärtsus jupp aega tagasi ka minu akna all. Niisiis elu hakkab jälle suuskadest inimestesse valguma. Seetõttu kutsun homme hommikul inimesi austusest kevade vastu tõusma umbes kella kümne paiku püsti ja olema kasvõi korrakski vait. Kes aga ei suuda see tõmmaku kopsud õhku täis ja laulgu. Just laul on olnud see, mis eestlased läbi raskete aegade vedand ja. Millega seoses meenub mulle üks mõistujutt eelmisest kevadest. Nimelt istusin ühe tuttavaga Adamsoni ja Toompuiestee nurgal pargil ning lasime õllel, mis on ühtlasi ka eestlaste rahvusjook, hea maitsta. Ühtäkki jooksis nina eest läbi väike Jörbergi näoga mees, ainult, et poole väiksem ja küsis, et kurat mehed, kus siis neid Metallica pileteid siin Tallinnas müüakse kurask ja sülitas. Vastasime, et teik it iisi men, mida päkapikkudel sinna asjagi. Väike Jörbergi näoga mees, ainult et poole lühem lükkas käed sügavamale taskusse ja tegi paar ähvardavat sammu meie poole ja ütles: " Noh, nooh, kas ma... kas nüüd...." Kummardusime lähemale, et paremini kuulda. Tundus, et väike Jörbergi näoga mees, ainult, et poole lühem hakkas tõesti noh, nooh, kas ma... kas nüüd....

Mis siis ikka
Tänan tähelepanu eest

Klassika!

Siin nüüd korrastan ka ise oma linke ja panen välja eraldi lehe kust need leida võib, paljud neist on ikka päris head ja mõned tiba igavamad:
Minu lingikogu (kuigi kuulub ühele teisele mehele, aga soovitan siiski vist)

Rahvas tõuseb kui üks mees, aga kuda ta istub?

Lasta kaklusele taustaks tuljakut on ausate kaklejate ja muude tõsiste, sõprust mittesallivate kodanike mõnitamine!

Eesti Kaklusliit

Kuidas lihtsalt olla edukas?!

Kord lähenes mulle Balti jaama taga üks vanem härra ja küsis: "Noormees, kas te teate, mida ütles kuulus filosoof Eugen Kant Königsbergi ülikoolis loenguid pidades oma üliõpilastele?"
"Ei" vastasin ausalt.
"No vot." ütles härra ja pöördus minekule.
"Oodake!" peatasin ma härra "Misa ta siis ütles?"
"25 krooni ja ma ütlen teile"
Otsisin kiirustades taskust kahekümneviieka ja andsin vanamehele: "Noh?!"
Vanamees muigas, võttis raha ja ütles: "Noh, noh! Eks ta ikka midagi seal oma filosoofiast luges ma arvan"
"Kuidas ma võisin nii loll olla!" mõtlesin ma nüüd vihaga "No muidugi filosoofiast!"
Siis aga meenus mul... "Oodake korra!" hüüdsin vanamehele uuesti järele lipates. "Aga tolle Kanti nimi oli ju Immanuel ometigi?!"
Vanamees ütles mulle pahuralt, et ta töötab äri valdkonnas ja pole ajaloolane, aga mina pidada üldse moepede olema.
No tere hommikust, ise ta üldse hakkas oma juraga pihta!

Tarmo teab küll, aga ta on lepingutega seotud nagu

Arvestades, et tänapäeval on igasugused stiilsed firmaüritused moes, otsustasime korraldada firma pulmad.
Kuna meie firmas töötavad ainult heteromeestest homofoobid, tekkis olukord, et keegi ei tahtnud ei peigmeheks ega pruudiks hakata.
Võtsime vastu otsuse, et kes peigmeheks või pruudiks ei hakka on pede.
Nüüd lahenesid asjad kuidagi iseenesest.

Kuldnako puur sai jälle raske

Kaido varitses kangi all. Kaido käes oli reha - nii kaugele oli vereimejalik ühiskond suutnud noore mehe ajada!
Minutid venisid. Õhus oli tunda pinget.
"Ilmselt tuleb see liigsest õhuniiskusest" mõtles Kaido, vaadates kuidas katuselt nirisev vesi särises keldri seinakontaktis ja põles läbi.
Samal ajal juhtusid sealt mööduma kaks prouat.
"Nää laip!" ütles üks rõõmsalt teisele ja sikutas teise varrukatpidi lähemale.
"Laip raibe jah!" rõõmustas ka teine.
"Mis me nüüd teeme!?" küsis uuesti esimene, justkui ei suudaks oma esialgset õnne uskuda.
Kaido ohkas ja tõusis püsti.
"Minge metsa!" ütles ta prouadele. "Debiilikud! Ausõna."
"Debiilikud küll, aga meil on ID kaart" ütlesid prouad ja läksid oma teed.
Kohe, kohe oli algamas kevad

Soomlane jääb ka Kuopios soomlaseks, eestlane mitte

Nägin unes, et Arnold Rüütel võitis soomes mingid suusatamise võistlused. Seljas olid tal ilusti presiidiumi aegne talvemantel ja peas papaahha. Võidu hetkel hüüdis ta rõõmsalt soomlastele: "Hüva huomenta!"
Pärast pidas Tarja Halonen kõne, et loodetavasti nüüdsest hakkab jää Soome ja Eesti vahel sulama ja mina otsustasin seetõttu Otepääle, tekkiva veeuputuse eest, ära kolida.

Kolimise võlud

Meil on kontoris nii kole riidenagi, et me olime sunnitud ta reedel ilusaks jooma.

Eliitkooli!

Tahtsin kodus lastele teha eelkooliealistele poistele mõeldud testi.
Jõudsin ette lugeda esimese punkti küsimuse "Kes sa oled?" ja vastuse variandid - 1. isapoeg, 2. emapoeg kui tuppa tormas minu naine põrandalapiga ja hüüdis ärritunult lastele: "TE OLETE ÜHED PÕRSAPOJAD!"
"Test sooritatud! märkisin vastavasse lahtrisse

Tubli kommunist

Hommikul tööle tulles, möödusin majast, mille väraval oli silt koera pildi ja kirjaga "Siin valvan mina".
"Kui mina, siis mina" mõtlesin ja asusin valvesse

P.S palusin majaomanikul siiski koera nägu sildilt kustutada, sest see ei sobi minu imagoga ja võib paljud kliendid eemale peletada

Kuidas mölapidamatus võib päästa maailma!

Ma tõesti ei tea.
Vabandust

Maha saetud näpud on depressiooni kõrval köömes

Ükspäev öösel ärkasin sellepeale, et telefon helises. Ajasin siis ennast üles, läksin võtsin toru ja ütlesin halloo.
"Kui te kohe oma saagimist ei lõpeta, kutsun politsei!" ütles kuri meesterhvas teises otsas.
"Ahsooo! Või nii!" sattusin kohe ärkvele "Saagimine on muide minu põhiseaduslik õigus! Kaevake või NATO poolakatest lenduritele!" sattusin ka ise hoogu.
Pärast veel mõningaid ideede vahetust lõpetasime selle südamliku jutu ja ronisin uuesti voodisse.
Aga und ei tulnd.
Seepärast ma selle Husgvarna järgmine päev muretsesingi.
Aga mis häirib siiski teda rohkem, kas raua või mootorsaag?
Ma pole kolm päeva magand.
Keegi ei helista ka

Väikse järelkäru seiklused

Ükspäev mõtlesime ema ja teistega, et hakkame redist istutama. Aeg oli küll varajane, aga otsuistasime, et kui vile käib peab minema - sportlase hing! Meie kodu lähedal ei kuule vilet just sageli, seega kolisime kooli võimla akna alla, kus toimusid parasjagu maakonna seenioride spordipäevad. Muidugi oli algul tore ja peab ütlema, et andsime teineteisele hoogsa ärimudeli puhul isegi erinevaid lubadusi, aga mingil hetkel sai sest vilistamisest siiber ja me keegi ei imestand kui onu Jaan läks ja ütles sellele kuradi kohtunikule, et istuta ise oma rediseid kuldnokk!

Kas lasteaia kasvataja südant tunned sa?

Taimo ostis endale eile uue muruniiduki.
Mitte et õismäe tornmaja inimesel seda nii umbe vaja oleks, eriti talvel, aga nagu Taimo ise ütles, peab eestlasel olema maalähedane hobi.
Mingil hetkel, umbes kolme paiku öösi, mõtlesime, et kas poleks aeg mitte naabrimutile sellega intiimset soengut lõigata.
Õnneks suri viimane paljalt selle mõtte peale enne meie saabumist.
Muide ka politsei saabus alles koos meiega.

Ärme lastele liiga tee - piiname natuke ja laseme lahti

Kui tööle jõudsin, avastasin, et riidehoius on keegi minu kapile kirjutanud OINAS. Tegin kapi lahti ja seal olid sarved ja hangutäis heina. Mõtlesin, et vist nali. Kuna ma olen ise selline humoorikas inimene siis panin sarved pähe ja võtsin ka heinatuusti kaenla alla ja läksin kontorisse. Astusin rõõmsalt tuppa ja vist mökitasin isegi natuke.
Kõik vakatasid.
Meie pearaamatupidaja Anne kahvatas ja ütles endamisi: "Nii et see on ikkagi tõsi"

Ma muudkui kaevasin, aga tulemuseks oli ikka üleskeeratav kapsas

Olin just meelt heitmas kui avastasin äkki, et õnn ei ole mulle siiski selga keeranud.
Vaid hoopis kõhu!
Jõllitasin seda vist pisut rumala näoga ja avastasin, et nabaaugus on tigu! "Vot sulle pirukat!" mõtlesin omaette. "Või tigu!"
Aga jah, kui nüüd tagant järgi kainelt analüüsida siis tõepoolest - loodus on ju meil nahka keeratud!
"On ikka! Ma ütlen!"
See viimnegi vähene, mis inimesest teeb inimese suure algustähega on kirjatehnika!

Üht ei pea sina kartma - kaht hoopis!

Gabriel marssis taeva väravate ees edasi-tagasi, vaadates närviliselt kella.
"Kurat võtaks!" kirus ta.
Möödunud oli juba 40 minutit.
Eemal kiviaia peal istusid sortsid ja irvitasid.
"Mis te vahite molkused! Pole muud teha või!?" karjus ta ja vibutas rusikat.
"Kuhu kurat ta jääb!"
Korraga avanes Gabrieli seljataga personalile mõeldud väike jalgvärav ning sealt paistis oodatava särav nägu.
"Andestust! Proovisin, kas suudan veel üle aia ronida - tuleb välja küll!" ütles too poisiliku naeratuse saatel uhkelt.
"Minu poolest võime nüüd liikuma hakata." lisas ta ametlikumal toonil ja köhatas, kattes rusikaga suu.
"Palun. Siitkaudu." juhatas Gabriel veidi punastades külalise nüüd juba peaväravast uuesti sisse.
"Kas vastab tõele, et noor-peremees, pidada kõva kalamees olema? Sellisel juhul tean isegi häid..." alustas külaline asjaliku vestlusega

Kas me sellist Nõukogude Liitu tahtsimegi vä?!

Nädalavahetusel kutsus Toivo, kes oli lõpuks oma Zhigullil kardaani risti ära vahetand, autoga sõtma.
Sõitsime Prita teele - hea kupatada, pikk sirge, vajuta aga!
Viuh, viuh, viuh - möödusime autodest kui postidest.
Kolmandal ringil, möödudes näituste väljakust, mõistsime, et need on messikülaliste tee äärde pargitud autod.
Aga Toivo läks sellest eriti närvi.
"MIS TE PASSITE SIIN VÄRDJAD, KAS POLE ENNE PUUST LENINIT NÄIND VÄ?!" karjus ta aknast kõigile ja sülitas.
"Ma panen sellele mauseloumile siin ükspäev veel tule otsa!" lisas ta vihaselt omaette.
Mulle tundub, et Toivo elab seda ordenite jama nagu eriti raskelt üle.

Sileesia kaevurite naine onu Ants

Ükspäev said kodus kõik produktid otsa ja nälg tuli majja.
Noh...
Tundsin kuidas vastutus ronis vaikselt, kuid kindlalt kui tinasõdur mööda selgroogu ülesse ja istus patsti pähe.
"Ärge muretetsege! MA lähen HANGIN süüa!" kargasin püsti. "Ma lähen jooksen martti!"
"Oh! Missa! Kes siis märtsis?" kaebles naine.
"Ära nuta musirull! Paari tunni pärast on laud toidu all lookas ja me ei näe üle suure kõhu oma varbaidki!" ütlesin optimismi süstivalt.
Keerasin jope pahupidi selga, võtsin pesukeedunõu kaane, sest martidel peab mask ees olema ja läksin!
Igaks juhuks hiilisin hoovi poolt majast välja.
Oli vaikne ja külm, aga mardil peavadki varbad valutama. Võtsin ka kingad jalast... ja kindluse mõttes virutasin varba vastu treppi. Siis kohe laulsin sellist tuntud mardilaulu nagu "UIIIIII! FAKKKK-FAKKKK! VARVAS RAISK!"
Kui sädemed lõpuks silme ees paigale jäid ütlesin vaikselt "Kaske!"
Avastasin, et peale minu viibib hoovis veel umbes 34 pesukeedunõu kaane ja pahupidi jopega meest.
Sain aru, et on näljaaeg.
Vaikiti ja suitsetati.
Aga meie kõigi silmis põles vendlustuluke.
Olime vaesed, aga õnnelikud.
Hiljem otsustati minna ühte pool-nooblisse uuselurajooni, röövima ja põletama, lootuses, et ehk sealsel rahval pole nii palju raha, et jõuaks jõusaalis käia.
Noh, igaks-juhuks tead.

Kas ka sina armas lugeja kostitad nälga ühe kõva keretäiega?

Ole hea hobune - kingi ka mulle lilli kui kodumaad väisad!

Kostus vaikne kriiksatus, korter 10 uks avanes ja valgusvihk langes pimedasse trepikotta. Uksevahelt paistsid Toivo isa kondine küünarnukk ja sorgus vuntsidega nägu.
Kell sai pool kaksteist hilisõhtul.
"Kõik on vaikne." mõtles Toivo isa.
Siis aga hüüdis ta täiel rinnal: "HURRAAAAAAA!" ja tõmbas ukse mürtsuga kinni.
"Mõistame meiegi pidu panna kui vaja!" mõtles ta rahulolevalt vene rahvatarkuse peale.

Suure kera pojad

Nädavahetusel käisime perega loomaaias timukaid söötmas. "Timu-timu-timu!" hüüdsime raudvõre tagant ja loopisime timukatele proletariaadi lapsi ja ühe üleliigse vanamuti, kellel alati on kõige kohta oma arvamus. Mati Kaal tegi huvilistele ka ringkäiku ja rääkis kui vähe on tänapäeval timukaid alles. Üks puur oli kinni kaetud ja Mati Kaal ütles, et nüüd peame olema tasa, sest just võibolla hetkel sünnib ime ja teisel pool matte eostatakse uut timukat. Tahtsin teiste külastajate ja oma laste ees nalja teha, ning kiresin igaks juhuks selle jutu peale. Nüüd hakkasid ka teised erinevaid häälitsusi tegema - kes ruigas kui siga, kes mõmises ja üks daam laulis paaviani pulmalaulu. Üles tõmmati ka lipud ja loosungid, millel suurte roheliste tähtedega kirjad: "LOOMAAED LOOMADELE!" ja "ÕIGEMINI KÕIK LOOMAAIAD LOOMADELE!" ja "S.T. KOGU MAAILMAS SIIS!"
Teel väravateni tõukasime ümber ka selle naeruväärse laste rongi, mis seal loomi mõnitab.
Ühele transparendile oli aga keegi maalind: "Arnold jälle presidendiks!"
"No mida sa kurat sellest siia toppisid?" küsisime ärritunult ja läksime laiali

Kumu veeb on valmis - siinsamas

Riputan siia selle miniatuurmaali mille nädalavehtusel maalisin. See on maalitud meie olümpiasangarite auks. Kahjuks mul midagi peale valge värvi ei olnud. Pildil on muidu kujutatud kuidas norralane Frode Estil mõruda meelega suusatab pärast rasket kaotust olümpial, saunast jääauku, aga samas ehmatasid teda meie mehed Andrus, Jaak ja Mati Alaver ja naersid, nii et Estil ehmatas ennast kaameks ja ei paista seetõttu lume taustal välja. Nojah ja lisaks olid tal need valged kalsoonid, nii et ega ta ennegi suurt paistnud.
Kui väga hästi vaadata, võib aimata ka eemal so vasakul ülal Kikut, kes hoiab Anatolil käest kinni ja näitab päikese poole, koju minemas.
See maal on muidu ka ausammas eestlaste keskmisemale vaesusele võrreldes Lääne Euroopaga, sest ta on nagu vaese mehe "Viis musta neegrit pimedas toas", aga odavam ja negatiivis. Kui muidugi tohib üldse kasutada enam sellist sõna nagu neeger musta mehe kohta.
Ma tahaksingi küsida, et kui sõna neeger enam kasutada ei tohi, et kas ma võiksin ta endale saada?
Kasutaksin teda siis mõistlikul viisil mõndade asjade tarvis. Võibolla neegrite kohta näiteks.

Riis -riis, nagu volga-volga, aint et mitte veneoma

See meie kass ajab mind täitsa närvi oma küünte teritamisega - diivan narmendab juba. Otsustasin, et õpetan teda pisut - lõin koeraga. See on nagu kaks kärbest ühe hoobiga, ainult et asendatakse koera ja kassiga.
Ühe kodu loomad peavad omavahel läbi saama. Mis see siis olgu.
Pärast Telliskivi tänava korea restoran-saun-baaris, võtsin ühe salati. Ega ma ei hakand neile ütlema, et ma koreaga kassi lõin.

Lastega kodus.

Telekast tuleb juba viies kord järjest Jääaeg.
Keegi ei vaata.
Ära panna ka ei tohi.
Ise kaklevad teises toas.
Vahepeal sain hammustada.
Kas keegi võiks toota plaastreid, millel pekitükk küljes? Saaks kintsus auke paigata.

Mida tegelikult otsis meie kooli direktor vene ajal raadiorufist?

Meie vanaema ütles meile juba siis kui väiksed olime: "Lapsed, elu paneb teid õige mitmesse piinlikusse olukorda, kuid üht pidage ometi meeles - eelistage alati Nike`i Adidasele, sest see veab teid sitast läbi!"
Tookord me veel ei osand mõista vanaema sõnade täit tähendust, sest elasime maal ja heal juhul oli meist mõni vaid Tartu botaseid näind ja neidki eemalt.
Kuid nüüd ükspäev kui sain kohvikus õega kokku ja heietasime pisut ammu unustatud teemadel mõistsin ma, et võimatu on heietada ammuunustatud teemadel kuna need on kõik ammu unustatud.

Hetkel kõik
Tarts

Kuidas kõverast tundrakasest sirgub tugev tammepuu

Öise vahetuse kurjategija ärkas õhtul kaheksa paiku, pesi hambad, jõi kohvi, kallistas naist ja lapsi, võttis noa ja läks välja kurja tegema.
"Ol-en kurja-tegi-ja
Kurja teen hea mee-le-ga.
Kui näen tä-na-va-peal last
üü-le käh-ku sõdan tast"
räppis ta omaette, endal aga kulm kortsus ja silm ohvrit otsimas.
"Vää-ga kuu-ri oo-len ma
kui mind näed..."
Kurjategija seisatas: "Hm? mis võiks minna riimi ma-ga?" mõtles ta.
"Vabandage prouad" pöördus ta kahe mööduva daame poole "Kas te oskate öelda, mis läheb riimi maaga?"
Tädid asetasid turukotid maha, võtsid asendi sisse ja hakkasid räppima:
"Ilus olid ii-sa-maa,
siis kui Brezhnev elas ka,
vorsti, piima, muna ja
Vaa-na Tal-linnat püha aal!
Kõike seeda tasuta
tööd ei pii-dand te-ge-ma.
kuhu kõik see nüüd on saand
ee-lu perse keeras Laar!"
Räppisid ära ja läksid.
Kurjategija lükkas mütsi kuklale ja kratsis mõtlikult otsaesist.
"Mnjaaa!" ütles ta poolvaljult.
Siis aga koukis ta vöö vahelt noa, lõi selle vastu põlve pooleks ja läks koju.
Kodus oli pime ja vaikne. Esimese hooga mõtles kurjategija, et naine petab teda ja on nüüd armukese juure läinud. Aga ei olnud, sest järgmisel hetkel läks tuli põlema ja seal seisidki kurjategija abikaasa, kogu majarahvas, koolivend Toivo kutsekapäevilt, laiade kätega mees ja politseinik, kes hõiskasid koos: "SÜRPRIIS!!" ja lõid rõõmust käsi kokku. Kurjategijal pandi käed rauda ja viidi vangi.
Nii juhtub alati elus, et pätt saab malka ja politsei palka, sest oli just politseinike palgapäev - sealt siis need tort ja lilledki.

Käo surm osa 2: Toivo naine tõuseb üles ja saab vihaseks

Toivo libises hääletult suurde tuppa. Tema käes helkis väheses kuuvalguses, mis pooleli avatud kardinate vahelt tuppa paistis, mõrvarelv. Toivo hüppas kui panter, hääletult tugitooli taha. Kiire pilk kellale näitas, et aega oli jäänud veel 15 sekundit. Toivo jooksis kikivarvul kella alla ja jäi ootele. Oli kuulda vaid kella vaikset tiksumist. tik-tak-Tik-Tak-TIK-TAK... ja siis ... kellast kargas välja kägu: "KUK...." jõudis ta veel hüüda kui läbi õhu vihises raske metallhaamer, mis purustas noore interpreedi pea ja maad võttis vaikus.Pimeduses oli märgata Toivo naeratust valgustav kuldhammas.
"Kas said selle raipe lõpuks kätte?" kostus teisest toast Toivo abikaasa unine hääl.
"Kellaga on OK!" vastas Toivo
"Noh, tule siis nüüd magama. Homme on tööpäev." ütles naine ja keeras külge.
Kahtlused võtsid maad noore mehe südames.
"Kas kägu pole äkki vaid ettur?" mõtles Toivo.
Naaberkorteri peldikust kostus vee peale tõmbamise heli, naaber rögastas ja vandus.
Toivo silmad lõid särama.

Sigahea õppetund väikestele närilistele, aga miks mitte ka näiteks dresseeritud pardile

Ükskord juhtus nii, et väike seapoeg võitis Bingoga 67 krooni ja 24 senti.
Väike põrsas hüppas rõõmust õhku ja üritas sõrgadega plaksutada, aga sõrastas ikkagi. No mis siis - bingo võitja võib.
Väike notsu pani endale linnariided selga ja asutas nüüd poodi - rikas loom võib endale nii mõndagi lubada. Ütleme isegi et looma moodi võib!
Aga kus on raha, seal on alati ka palju kahtlase väärtusega sõpru! Nii ka seekord.
Kohe Tallinna serval laagri Maksimarketis, võtsid ühed kurjad mehed väikse notsu ette ja müüsid talle kaks pruugitud Canoni fotoaparaati ja ühe varastatud hobuse sadula. Ise kiitsid, et nii odavalt ei leia ta kuskilt paremat.
See koer, kes sealkandis alati tolgendab, ütles omaette, et on ikka loll loom. Aga meie ju teame, et tegelikult on seal loomariigis, üks kõige suurematest ajudest. No aga selle põrsapojal oli väike, sest ta oli ju alles sealaps. Nii läkski ta rõõmsalt vilet lastes kodu poole tagasi.
Kõige paremini aga iseloomustab kokkuvõtvalt kogu lugu ühe vana ja targa ja äraaetud hobuse, kelle suhu ei vaadata, suust tulnud mõttetera: "Kes see loll siis digiajastul filmiga fotokaamera ostab? Aga sadul on küll väärt asi, seda ma ütlen!"
Sealt ka see teine vanasõna

No mis ilusatest varestest me räägime, endal on õunavarastel auk perses ja põlved kottis

Otsisin lettide vahel juustu. Kui olin juba lootust kaotamas, leidsin lõpuks ühe teenindva töötaja.
"Vabandage palun," pöördusin tema poole "kust ma võiksin juustuosakonna leida"
"Seal seina ääres palun." näitas müüja kaugemale ja eemaldus.
"Hm?" mõtlesin "Et seal seina ääres ta siis palub." Kuna ma ise ei ole suuremat sorti usklik läksin teise poodi juustu otsima.

Timur ja tema naiskoor

"Vabandage, ega te mu kana pole juhuslikult näind? Jätsin siia kuu aega tagasi ühe muna hauduma." Just selliste sõnadega pöördus üks päev turul minu poole üks vanem daame.
"Ega ma loll pole!" - märkasin taamal osavasti maskeeritud, valge põlle ja kirvega kriminaaljälituse töötajat.
Olin vait, kuid läbinägeva pilguga. Üks kulm asetses teise suhtes pisut viltu ja tõmbles.
Siis surusin huuled tugevamini kokku, tõstsin näpu ja ütlesin: "Muna juba kana ei õpeta!"
"Kas te kuulsite?! Kas te kuulsite?!" pistsid lihamüüjad kaagutama.
"Muna on ümar, aga muna maitsega" lisasin innustatuna esialgsest menust.
"IIIIISSSSAAAAAAND!" kriiskasid lihabeibed
"Munapea!" lisasin oma põhitrumbi
Kõik vakatasid.
Ainult üks tuvi nokkis betooni.
"Khm. Vabandust." ütles tuvi, avastaes, et kõik teda jõllitavad.
Väljas hakkas hämarduma
Mõtlesin, et päästan seltskonna ebamugavast vaikimisest: "Kas muuna süüüdant tunned saaa..."

Silmakirja treener

Hoonete maailmas on elu küll jõhkram aga sedavõrra ausam ja lihtsam.
Kui mõni maja on liiga küüniline, siis topitakse ta heina täis ja asi mutt!

Kui austad väetit väärid ka ise paremat kohta võimlas mattidel näiteks ekskursiooni ajal

Need kaasaja mõjutused jõuavad tahes-tahtmata ka äärealadele. Eelmine kord kui emal külas käisin, oli keegi tolgus spraiga lasnud küüni seinale kirja "Sidorov is a looser!"
Muidugi, asjal on ju ka tõsi taga, kuna antud kangelane oli tõepoolest kaotanud hobuse ja jeebi vahelises rebimises traktorile, aga kas me siis nüüd niimodi peame?

Miks mina pole Kant

Hommikul ärgates tundsin, et nii palju, NIII palju on maailmale öelda. Paiskasin akna lahti, et seda kohe teoks teha.
Kogu üritusele tõmbas aga kriipsu peale meie alumine naaber, kes hakkas millegagi vastu lage taguma ja hirmsat häält tegema.
Ilmselt seetõttu ongi suured filosoofid ja valgustajad tulnud ikka eramajade või losside piirkonnast, mitte aga pelgulinna kortermajast.

Eelkõige olgem ikka iseenda vastu aus, siis ei pea kartma, et keegi hull magamistoa seinad siniseks värvib

Revideerisin veidi oma buhvetkappi. Kõikide hästi unustatud uute asjade kõrvalt vaatas ühtäkki mulle silma ka meie raamatupidaja.
Lõin teda kärbsepiitsaga ja lükkasin sahtli hooga kinni.
Sahtlist kostis protestivaimus piiksumist.
"Interaktiivne vidin!" ütlesin naisele, kes oli asja uurima tulnud.
"Mitme bitine?" küsis naine
"Küsi uuesti, aga tõmba näppudega suu hästi laiali. Vaatame kas saad." vastasin ma.
Naine läks peegli ette proovima.
"Uadi, uat!"kostus teisest toast "Ei aagi!"
Aga mina vaatasin samal ajal juba kuhu sain

Paljudel jäigi lumest oma auto leidmata

Täna hommikul sain autos tuttavaks paljude uute inimestega.

Üks vana asi ka

Ühe peigmehe päevik

23. veebruar
“Kuule, teeme mais pulmad”
***
28. veebruar
No laadna, teeme
***
1. aprill
“Mais vist ei jõua?”
“Ega vist”
“A teeme siis juulis”
***
11. aprill
Käisime pulmapidamise kohti otsimas. Leidsime ühe, mis sobis suuruse poolest ja 36 kuhu oleks ka kahekesi ära mahtunud. Valisime suurema – lihtne!
***
14. aprill
Hakkasin pulmaisa otsima. Et ennast kurssi viia oma võimalustega, leidsin esmalt minu meelest mõnitava artikli pealkirjaga: “Pulmi tuleb hakata ette valmistama vähemalt pool aastat enne sündmust”- einoh geeniused! Ma ju ei teadnud siis isegi veel, et abiellun! Leidsin siiski paar kontakti ja hakkasin uurima. Selgus, et kõik on juba eelmine aasta ära broneeritud ja loomulikult sellele kuupäevale, mis meile sobiks. Pagan ma tahaks teada kelle sepitsused need on.
***
15. aprill
Leidsin vaba pulmaisa
***
16. aprill
LIIGA KALLIS RAISK!
***
17. aprill
Pakuti kahte pulmaisa – A.P. ja I.K! Aitähh! Andke mulle kohe püss parem – sellisel elul pole ka mõtet.
***
21. aprill
Täna meenus, et keegi peab ju pruutpaari sõidutama ka. Vedas, tädipoeg oli nõus - veel on maapeal inimesi.
***
22. aprill
Veendumus, et raha jätkub sai hoobi. Lihtsalt sai ja kõik. Eelarve ületas esimest korda mõistuse piiri. Mul ei ole ülikonda.
***
24. aprill
Mul on ülikond, aga kingi ei ole. Aga kui ma piisavalt kaua venitan siis kõlbavad vanad ka – niikuinii ei jõua siis uusi muretseda. Leppisin trükikojaga kokku, et saan kutsed trükkida tasuta. Pean bändi leidma.
***
25. aprill
Bändid ja pulmavanemad on üks kamp reetureid. Õnneks leidsin kolm bussijuhti, ühel polnud bussi - niisama hooples.
***
28. aprill
Valisin bussijuhi välja. Ja leppisin midagi kokku, kirjutasin kõik olulise paberilipakale.
***
30. aprill
Kaotasin paberilipaka bussijuhi infoga.
***
3. mai
Helistasin kokale ja uurisin menüüd. Tundus täitsa tore olevat. Saatsime kutsed laiali ja osadele kirjutasime kogemata, et infovajadusel helistage endale.
***
4. mai
Sain bändimehe numbri. Pidi olema normaalne mees. Otsisin sõnaraamatust, mis see tähendada võiks – ei leidnud. Huvitav palju viina võiks vaja olla? Hea, et see ei rikne vähemalt.
***
6. mai
Leidsin mingi paberinutsaka mingite telefoninumbritega. Proovisin – BUSSIJUHT! Leppisin kiiresti kõiges kokku.
***
7. mai
Õde soovitas hoopis pulmaema – mulle hakkas idee meeldima.
***
8. mai
Helistasin pulmaemale ja leppisime kokku, et saadan talle e-maili oma ideede ja soovidega.
***
19. mai
Nägin unes, et raha sai otsa.
Ma pole siiamaani pulmaemale e-maili saatnud. Huvitav, kas ta veel mäletab mind?
***
20. mai
Helistasin pulmaemale – ta veel mäletas mind. Õnneks oli ka temal kiire olnud. Lubasin talle, et mõtlen väheke ja siis helistan uuesti.
***
23. mai
Sõitsin Haapsalusse pulmaemaga kohtuma. Kuna olen väga nutikas sell siis ma pulmaemale sellest ei teatanud. Haapsalus selgus, et pulmaema on Tallinnas koolis.
***
29. mai
Huvitav, kas peaks kellelegi helistama ja uurima, et kes vastutab helitehnika eest? Huvitav kellelele? Ise ei tahaks enam millegi eest vastutada. Öösel nägin unes, et raha sai otsa.
***
31. mai
Öösel nägin unes, et vana tuttav helistas ja tegi tseene, et ma teda pulma ei kutsunud ja raha sai otsa.
***
3. juuni
Raha sai otsa
***
4. juuni
Kordan pidevalt Katrini sõnu: “Pulm on nagu reiski – ta jätab endast kustumatu mälestuse”. Ja veel millise!
***
6. juuni
Täna oli minu organiseerimisperioodi kõige mustem päev – mul meenus, et ma pole pulmas külaline.