Kell oli juba kaks öösel, kuid Aivar muudkui vähkres voodis ja ei saand kuidagi sõba silmale.
Rasked mõtted olid need, mis ei lasknud Aivaril magada.
"Küll meie, inimesed, oleme ikka teineteisest eemaldunud ja kalgiks muutund," mõtles Aivar "me vaevu tunneme isegi oma naabrinaist!"
Aivar kargas voodist, rabas potist vanaema sõnajala ning läks ja lasi pikalt naabri uksetaga kella. "Kunagi pole liiga hilja, et midagi paremaks teha!" mõtles ta.
Veidi ajapärast oligi naabri korterist kosta kobinat ning kare hääl küsis: "Kes kurat seal on?"
"See olen mina, Aivar, mul on sõnajalg ka käes!" vastas Aivar võimalikult optimistliku hääletooniga.
"Noja siis?!" küsiti uksetagant veelgi pahuramalt.
"Noh," ütles Aivar pisut üleolevalt "ega siis midagi, ise tead, tsau!"
"Aga sõnajalast ära unista debiilik!" hüüdis ta poolvaljult kui oli oma korterisse jõudnud.
Aivar vaatas peeglisse ja nägi, et sealt vaatab talle küll vastu täitsa
muhe tegelane. Sõnajalg ka käes.
Lõiguke suveteatrit Postimehes aastal 2023
3 kuud tagasi
10 kommentaari:
s
Igapäevane elu ja poliitika on ju ka nii ajuvabad, et üks teema päevas selle kohta siit lugeda oleks lausa rõõm.
minu tobe arvamus on, et juss peaks ostma selle - http://www.raamatukoi.ee/cgi-bin/raamat?9662 ja siis peaks talle parema tegema ja ilusama. ennem kui kubu hagu katusel.
mees, mees, aga kes lubas mulle ühe säänse kõrvale panna?
kõrv väsis ära hoidmisest, aga tule otsi ära siis, kõrv juba puhanud kah
nii? jaah? kõrv hakkab tulitama jälle juba, noh.
Vahel olled sa väga siiras, Aivar.
olen paos
täpsusta
http://www.pao.com/
http://www.pao.org/
ilmselt siiski Поволжское агентство оценки ehk http://www.pao.ru
enam pole
Postita kommentaar