Meeste aluspesu hing!

Kell oli juba kaks öösel, kuid Aivar muudkui vähkres voodis ja ei saand kuidagi sõba silmale.
Rasked mõtted olid need, mis ei lasknud Aivaril magada.
"Küll meie, inimesed, oleme ikka teineteisest eemaldunud ja kalgiks muutund," mõtles Aivar  "me vaevu tunneme isegi oma naabrinaist!"
Aivar kargas voodist, rabas potist vanaema sõnajala ning läks ja lasi pikalt naabri uksetaga kella. "Kunagi pole liiga hilja, et midagi paremaks teha!" mõtles ta.
Veidi ajapärast oligi naabri korterist kosta kobinat ning kare hääl küsis: "Kes kurat seal on?"
"See olen mina, Aivar, mul on sõnajalg ka käes!" vastas Aivar võimalikult optimistliku hääletooniga.
"Noja siis?!" küsiti uksetagant veelgi pahuramalt.
"Noh," ütles Aivar pisut üleolevalt "ega siis midagi, ise tead, tsau!"
"Aga sõnajalast ära unista debiilik!"  hüüdis ta poolvaljult kui oli oma korterisse jõudnud.
Aivar vaatas peeglisse ja nägi, et sealt vaatab talle küll vastu täitsa 
muhe tegelane. Sõnajalg ka käes.