16.2.06

Mida me mäletame kolhoosiajast

Ärkasin hommikul hirmuhigipiisad otsaees, sest olin näinud und, et ma ei mäleta Arnold Rüütli volga registreerimisnumbrit.
Kogu pere oli ennast voodi ette üles rivistand. Nad vaatasid mind halvakspanuga.
"Noh" ütlesin.
Keegi ei vastand.
Aga keegi polnd ka küsind.
Lükkasin näpuga kõige lähemal olijat. Kõik kukkusid kolinal ümber.
"Doomino effekt!" mõtlesin.
Olen märgand, et meie tööjuure valvurionul on vanakooli karvamüts, ehk mutter peas. Tõenäoliselt pannakse ta ööseks sellepeale tagurpidi püsti - laadima.
Miks nad seda ometi mutriks hüüavad kui sellel on ilmsed kurepesa tunnused?

3 kommentaari:

andry ütles ...

kas ma saaksin sinuga telefoni teel rääkida

Väga oleks vaja

Tõsiselt

Vasta andry.ervald@mail.ee
või andry@virumaateataja.ee

andry ütles ...

olime pojaga ujulas
ujulas oli mullivann
ujutasime end ka seal. mullid muudkui tulid ja tulid. mitte sealt, kust mullivannis tavaliselt.
Issi, lõpeta ära, käratas poeg mulle.
Lõpetasin mulisemise.
Jah, raske on teekann olla, kui keema lähed.

Anonüümne ütles ...
Blogi administraator eemaldas selle kommentaari.