Eile toimus meil kodus tragöödia. Kusagilt naabrusest oli meie tuppa ennast elama seadnud ka tarantel! Kui abikaasa öösel kaame näoga sellest teatama tuli oli juba hilja. Igatahes mina teda ei näinud. Otsisin kaua ja hoolega. Samuti jõudsin järeldusele, et ohtlikud loomad peaksid olema hoopis teised. Vaimusilma kerkis pilt mürgisest lehmast - selle leiaks kohe üles. Aga millega tehakse vagaseks mürgiseid lehmi? Tandem toatuhvliga?
Hommikul igatahes asusin endale suuremõõdulist sussi tegema. Tõmmasin fotosuurendi vintsiga nii kõrgele kui võimalik ja paigutasin sinna alla tavalise tuhvli ja selle järgi siis lõikasin ülemõõdulise sussi põhja välja. Katteks õmblesin sinna peale vatiteki ja raskuseks panin sisse kive. Varjusin pesumasina taha ja jäin ootama.
NOH LEHMAD - TULGE AGA! Meie, vabadussõjaveternid ei karda teid!
Aga kedagi ei tulnud. Tundsin ennast väheke nagu petetuna. Sai ju kokku lepitud, et...
Aga noh, lehmaga on sama hea võidu joosta kui vasikaga. See, mis lehm kaotab kiiruses udara raskusega, võidab ta tagasi kogemusega. Olen täheldanud ka, et neist neljast sibab kõige käbedamalt pull. Ropu suuga vanamehed armastavad selle vahe paigutada kardaani iseärasuste arvele. Mina seda ei usu, arvan hoopis, et tark inimene sõidab üldse hobusega. Aga mitu hobust me näeme Tallinna linnapildis? Praktiliselt mitte ühtegi!
Kuradi lehmad!
Isa sokk on tagasi!
1 kuu tagasi
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar