Olin just töölt koju minemas kui endise Tallinna hotelli juures jõudis mulle lõõtsutades järele väike, koolivormis, viiulikastiga poiss. "Onu! Onu! Anna mulle mi!"
Seisatasin, võtsin sigareti suult ja hakkasin poisile selgitama, mis vahe on elul nüüd ja varasel veneajal. Läbisin etapid 40ndad kuni Stalini surmani, segaduse aja enne Hrustshovi ja põgusalt ka Hrustshovi nn sula.
Poiss vaatas mind vaikides.
Panin käed puusa, kummardusin veidi ettepoole ning rääkisin kogu jutu uuesti, rõhutades nüüd eriliselt mõndasi minu arvates olulisemaid kohti.
Poiss vaatas mind ikka vaikides.
"No mis vahid?" küsisin
"Onu" ütles poiss vaikselt "mul on mi-d vaja"
Vaatasin poissi vaikides. Tobe pägalik.
Lõiguke suveteatrit Postimehes aastal 2023
2 kuud tagasi
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar