Täna, armsad lapsed, tahan ma teile jutustada loo karupojast, kellel polnud ühtegi jalga.
Elas kord karupoeg, kellel polnud ühtegi jalga. See tähendab et üks jalg tal oli, aga see ei lugenud. Ega karupoeg ise ka lugenud, sest ega metsas ju ajaleht käi ega biblioteeki pole. Aga ärme meie teda sellepärast värdjaks kutsu, eksju! Sest ta oli ju ikkagi kõigest väike füüsilise puudega karupoeg, kel lihtsalt polnud jalgu. Teised loomad armastasid teda leivaks hüüda, sest ta oli pruun, tal polnud ühtegi jalga ja oli nagu päts. Mina oleks teda sitaks hüüdnud, aga ärme mõnita teisi. Vahel kui karupojal, pärast väsitavat, kuid huvitavat, mõnitamist täis koolipäeva meel mõru oli, armastas ta ikka emalt küsida: "Ema! Miks mina ei ole nagu teised karupojad, kellel on palju jalgu, nagu jänes näiteks?" Ema lohutas teda ikka, et oh sa väike kakuke, ega kõigil peagi jalgu olema, et vahest on sellest isegi kasu, sest kui on piinlikusemoment ja jäsemeid pole kuskile toppida nagu kängurul taskusse. Reeglina jäi karupoeg vakka, sest olgem ausad karu on juhmipoolne loom. Aga ükskord juhtus nii, et mingid lollid loomalapsed (vist siilipoiss ja veel mingi pärdik) mängisid tikkudega ja panid metsa põlema. Kõik sattusid kohe paanikasse välja arvatud väike jalutu karupoeg, kes läks ja võttis koeralt jala ja tõstis selle tulekolde kohale, sest iga loom teab, et kui koer jalga tõstab siis tuleb vett, noh nagu meil inimestel peldikus kui nööri sikutada. Nii juhtubki, et vahel kellel pole jalgu on hoopis võibolla tuletõrjeautona edukas. Pärast sõid kõik rõõmsalt jäätist, mida metsa president karuisa kõikidele loomalastele pakkus. Ainus kes oli hapu näoga oli väike jalutu karupoeg, sest tal polnud käsi, millega jäätist süüa.
"Nu jevo nahhui!" ütles karupoeg
