Õpetlik lugu

Väike kuri mehike istus puu otsas ja saagis oksa millel istus.
"Kui ma nüüd selle oksa läbi saen, siis kukun kellelegi pähe. Kohe kõvasti, loodetavasti surnuks." mõtles väike kuri mehike ja patsutas oma kõhna teravate kontidega kanni.
Väike kuri mehike muheles.
"Ptšõhhhm! Švõuhh-pammm! Öäää!" tegi väike kuri mehike võimalikke hääli, millised võiks kellelegi pähe kukkumise ja tema suremisega kaasneda.
Väike kuri mehike tegi väikese kurja kuulutava pausi, riputas sae murtud oksatüükale rippuma ning hammustas võileiba, mille väike kuri ema oli talle hommikul kaasa pannud. "Kurja sibula ja tailihaga - need ajavad täitsa kurjaks!" oli väike kuri ema võileibu väiksele kurjale mehikesele märssi pakkides kiitnud.
Väike kuri mehike vaatas rõõmsalt kurja pilguga ringi. Kedagi polnud.
"Hea ja rahulik on kurja teha, kui kedagi pole." mõtles väike kuri mehike rahulolevalt. Ta pühkis võileivapudi huultelt ja habemest, käed pükstesse puhtaks, võttis uuesti sae, saagis veel natuke ja kukkus puu otsast alla. "Svõuhh-pammm, öäää..." kohe täitsa surnuks.