Meister ja margariin

Nii me siis seisimegi - mina, Kaido, Aivar ja Leili, kõigil näod tahtekindlad ja rüht sirge, pilk ette suunatud ja ootasime. Umbes poole tunni pärast hakkas Aivar puhisema ja nihelema. Vaatasime teda hukkamõistvalt, kuid Aivar ütes et tal on pissihäda ja peab ära käima, sest muidu võib õnnetus juhtuda. Hea küll, mõtlesime, eks alguses ole palju pinget. Kui Aivar tagasi jõudis, seisime uuesti - mina, Kaido, Aivar ja Leili, kõigil näod tahtekindlad ja rüht sirge, pilk ette suunatud ja ootasime.
Mõne ajapärast küsis Aivar, et mida me õigupoolest nagu ootame või nii? Ütlesin Aivarile, et minuarust on just tema alati olnud üsna põhimõttelage ning ei suuda tähtsate asjade puhul keskenduda ning aidata meeskonda. Samuti ei meeldi mulle Aivari naljad, aga kuna sellist asja ei saa inimesele otseselt ette heita, siis saatsime ta lihtsalt persse.
Selle peale arvas Leili, et tema ema ütleb, et niimoodi ei ole väga ilus teistele ütelda või noh vähemalt tema ema arvab nii. Kuna Leili on alles väga noor ja kuulub meie skaudi rakukesse puhtalt sellepärast, et pole siin kolkas kedagi muud ka võtta, siis saatsime ka Leili persse ja lisaks käskisime tal sinna ka oma ema kaasa võtta. Aga Kaido ei meeldi mulle niisamagi, kuid kuna ta on meie rühma šamaan, sai ta isegi juba aru ning ma ei pidand ise rohkem kedagi kuhugi saatma.
Nüüd, kus kõik oli nigunii persses, tundus mulle, et võin ema-isa kapist sellest keelatud karbist veidi neid magusaid liköörikomme võtta küll.