Olen kirkerpuu

Meie majas elab onu Alfred, keda lapsed armastavad millegipärast Kantossi-Eevaldiks kutsuda.
Küsisingi ükspäev lastelt: "Lapsed, miks te onu Alfredit just Kantossi-Eevaldiks kutsute?"
Lapsed seisatasid. Siis tõstis heleda salgu ja porise debiiliku näoga poiss tähtsalt sõrme.
Ja ei ütelnd midagi.
Tundus, et laste hinges pulbitses mäss ja vihkamine nõukogude võimu vastu. Kuid paljaste kätega rezhiimi vasti? Hullumeelsus.
"Rahu lapsed" ütlesin ma rahu sisendava häälega ja vaatasin valvsalt üle ukse tänavale "õige hetk ei ole enam kaugel!"
Aga mis sa pärdikutest tahad, juba olid nad jõudnud postimiilitsa peksmisse süüvida.