Istusime lastega köögis ja proovisime oma esimest Arduino mikrokontrolleril põhinevat V-seeria poolrobot-gaasipliidil-tuld-vile-peale-kinnikeerajat valmistada. Kohe alul leppisime kokku, et teeme tagumise poole. Kui lapsed põlglikult küsisid, et miks tagumise, siis viskasin neile pihku raamatu Hodža Nasreddinist, et nad tutvuks kultuuriloo praktilise küljega selmet lolle küsimusi esitada ning süvenesin ise vajalike peenühenduste jaoks vajaliku koguse väärismetalli hankimisse tugitoolis norskava vanaema sõrmest.
Peamiseks takistuseks kujuneski see, et lapsed ei suutnud leida kogumikust seda kohta, kus kaks meest eeslit jagasid, tänu millele ongi meil nüüd kaks Arduino juppi, millest üks ei tööta, kuna lapsed keerasid ta põhku täis toppides perse ja teine pool, mis ongi perse, kuna selle mõtlesin ma ise välja arvestusega, et nii võiks teoreetiliselt toite arvelt kokku hoida. Aga perse töötab või ei tööta, mis vahet seal on?!
Alul, kui selline seis ilmsiks tuli, olime veidi aega vait ja vaatasime süüdistavalt üksteisele otsa.
Siiski, kuna igasugune, ka äpardunud katse inimkonda tehnoloogiliselt edasi aidata, on alati suur samm inimkonnale, lõime kogu loole käega ja vaatasime asja kasu poolt.
Nii näiteks said poisid kõigepealt vanaemalt keretäie, kuna keeldusid tunnistamast muud kui, et Gandalf Valge võttis sõrmuse ja toob pärast kriisi tagasi, minult loa piisavalt kaua arvutis mängida ja mina ka teatud hüvesi, mis said seoses tinutuskolvi puudumisele pandimajas paremasse vormi münserdatud.
