Gabriel marssis taeva väravate ees edasi-tagasi, vaadates närviliselt kella.
"Kurat võtaks!" kirus ta.
Möödunud oli juba 40 minutit.
Eemal kiviaia peal istusid sortsid ja irvitasid.
"Mis te vahite molkused! Pole muud teha või!?" karjus ta ja vibutas rusikat.
"Kuhu kurat ta jääb!"
Korraga avanes Gabrieli seljataga personalile mõeldud väike jalgvärav ning sealt paistis oodatava särav nägu.
"Andestust! Proovisin, kas suudan veel üle aia ronida - tuleb välja küll!" ütles too poisiliku naeratuse saatel uhkelt.
"Minu poolest võime nüüd liikuma hakata." lisas ta ametlikumal toonil ja köhatas, kattes rusikaga suu.
"Palun. Siitkaudu." juhatas Gabriel veidi punastades külalise nüüd juba peaväravast uuesti sisse.
"Kas vastab tõele, et noor-peremees, pidada kõva kalamees olema? Sellisel juhul tean isegi häid..." alustas külaline asjaliku vestlusega
Lõiguke suveteatrit Postimehes aastal 2023
4 kuud tagasi
8 kommentaari:
Juss, see on parim järelehüüe. mille Vanale oleks võinud kirjutada. Atäh!
Super!
Siitpoolt ka kiidusõnad vaid.
Aitähh Sulle selle postituse eest...
See lugu oleks Lennartile meeldinud ;)
Mis mul sinna lisada? Ei lisagi.
Blogosfäär ei salli tühja kohta. Schluss on lõpetanud, elagu Juss.
Väga hea.
Postita kommentaar