Meil ühistus rassiprobleeme varem ei esinenud, nüüd aga ei mõista ma jah

Kuna oleme naisega ühistu juhatuses, hakkasime psühholoogi juures käima, et ületada keskea kirgiise, sest korteri ühistus pead olema kõikide rahvuste suhtes vend. Eile üritasingi ka ühte teise korruse valgevene meest suudelda.
Tundub, et psühholoogile maksta oli kurjast.

Kuidas ma ükskord Tallinna ja Tartu omavahel Märjamaaga segi ajasin

Üksord varahommikul oli nii pime, et ma ei näinud näppu suhu pista.
"Korras päev!" sisisesin vihast.
Vaatamata sellele läksin tööle.
"Kelle varbad need meie suud ehivad siis nüüd?" küsis meie emalik ülemus magusa häälega.
"Võivovva ov veed vuvi ovav. A vuvt viva vean" vastasin ja komistasin midagi riidekappi nagu.
"Halluuuu!" kostus kuskilt kõrgemalt.
Vaatasin üles ja nägin, et riidepuudel istusid väikesed maadlemisriietega mehikesed.
Ühe käes oli akordion.
Äärmine ulatas mulle sooja õlle ja kogu seltskond esitas kolm lugu Laima Vaikule surematust repertuaarist Raimonds Paulsi esituses. Mõtlesin, et nad ajavad mind ilmselt Ivo Linnaga segamini. Habeme pärast.

Poliitika kõrge kunst

Seisin tööjuure õuepeal ja tegin suitsu. Üle taeva lendasid kaks NATO hävitajat.
"Aga kui õhtul kodus mu vastlakuklid on ka ära hävitatud, siis kutsun venelased!" mõtlesin hoiatavalt

ID kaart on hea asi küll, aga füüsiliste asitõendite vastu ei saa

Eestlane on ikka teisele eestlasele nagu hunt. Eestlase tunnebki selle järgi ära, et kui võimalik tõmmab ta teisel eestlasel püksid jalast. Sellepärast taheti mind isegi kord Narva piiriületuspunktis soolaputkasse pista, kui Vene piirivalvur mu rahvuse kohta päris ja ma selle näitamiseks ühel kaasturistil pükse hakkasin maha tirima.

Onu Elmari eriti vanad püksid

Väike Mannu istus pliidi ees ja püüdis õppida. Aegajalt viskas ta pliidi alla kopsikuga vett - ajad olid karmid, küttepuid polnud. Väikese tüdruku silmis, mis üritased rasket keemiaõpikut mõista, helkisid pisarad. Hetketi pöbises ta midagi ja vibutas väikest, habrast rusikat. Ei olnud maapeal enam puid, puhast vett, ega loomi. Sööki nägi siinne kant viimati seitse aastat tagasi.
"Fakk!" mõtles väike Mannu "Ilgelt perse on see ökosüsteem ikka keeratud!"
Ta sülitas ja rüüpas kopsikust paksu õlist vett.
"Läheks ära - kaugele!" õhkas ta unistavalt kaugusesse vaadates.
Mannu peeretas ahju suunas ja lendas õhku.

Mida see käsklus arvutis tähendab?

Vastuseks proua õpealajuhata L. Pakki pärimisele, miks ma hoidsin eemale kooli spordipäevast.

Lugupeetud proua õppealajuhataja L. Pakk.
Vastuseks teie pärimisele, et miks mina puudusin kooli talispordi päevalt, pean vastama, et ei ole mina teinud seda mitte pahatahtlikel kaalutlustel, ega laiskusest, vaid lihtsal põhjusel, et lõpetasin Teie kooli juba umbes 15 aastat tagasi ja üleüldse on minu sportlik külg viimastel aastatel kuidagi uinunud olekus, mistõttu oleks minu ilmumine vaatamata kooli ammusele lõpetamisele võinud lüüa parandamatu haava noorte spordipoiste ja tüdrukute füüsilisse hinge.
Lugupidamisega JJ

Kiirteade õpealajuhata L. Pakkile!!! URGENT!!!

Lugupeetud proua õppealajuhataja L. Pakk.
Kui te saite juhuslikult minult kirja ja pole seda veel jõudnud avada SIIS PALUN VISAKE SEE MINEMA- se on tähtsusetu kiri ühelt tähtsusetult vilistlaselt. Uskuge mind - uskumatult igav!
Kui te olete aga selle juba avanud siis pean edastama teile oma vabandused seoses sellega, et tuhnisin oma laual vedelevates paberites ja leidsin Teie kirja, mille olite saatnud 15 aastat tagasi. Olen nõus karistuseks osa võtma teie kooli spordipäevast.
Lugupidamisega JJ

Kellakäkk!

Seisin haamer käes kella all ja ootasin.
"No nüüd sa saad!" mõtlesin kurjalt
"Kuk..." jõudis kägu vaid karjatada enne kui ma talle obaduse andsin.
"Aga mis kukk?" imestasin

Pastakas oli alul tagurpidi

Ükspäev koputas meil uksetaga lasteaia kasvataja. Tegin kohe ukse lahti ja küsisin, et mis koputad siis nüüd? Kasvataja ütles, et meie laps valmistab probleeme. Küsisin, et millest? Kasvataja pungitas natuke silmi. "Noh kas kõik vä?" küsisin. Vastas, et kas ma ei saa aru? Küsisin, et millest ja pungitasin ka ise vastu silmi. Kasvataja ütles, et läheb sotsiaal ametisse.
Vaikisime hetke.
"Suppi tahad?" küsisin lõpuks. "Natuke vist tahaks" vastas kasvataja. Tõin köögist suppi.
Sain aru, et ta räägib kirjavigadega

Miks mulle keegi ei rääkind, et aatompommi saab ka tärklisest teha?!

Kui me väiksed olime, siis suvel suurel heinaajal pidid täiskasvanud seda suurt tööd tegema ja väiksed siis väikseid asju. Ajad olid rasked ja kõigil oli oma ülesanne, kuid tänu sellele kasvatati inimestest tublid kodanikud. Meie ülesandeks oli käo ajamine, kui kägu kellast tahtis välja hüpata ja kukkuma hakata, pidime me ta välkkiirelt tagasi ajama. Ükskord magasime momendi maha ja kõik pidid tööle hakkama. Oldi ikka kurjad küll meie peale.

Aga võibolla on teil juhe koos lihtsalt?

"Energia ei kao ega haihtu kusagile, vaid muutub ühest tüübist teiseks" tsiteeris energiafirma klienditeenindaja dermodünaamika esimest seadust ja soovitas otsida vastust küsimusele "Miks kurat pime on?" kuskilt mujalt. Ja igati õieti ütles, mõistsin ma kui olin hiire lõksule astund.
Ainult, et miks nii teatraalselt neid asju peab näitama?

Eesti edetabelid ja mingi väike loll vanamees

Ükspäev otsustasid meie tänava lapsed läbi viia suurejoonielised Nigeeria aastavahetus pidustused. See aasta tuleb veebajaani aasta või midagi sellist. Otsustasin, et minu lapsed sellest osa ei võta. Mitte et mul neegrite vastu midagi oleks, aga mulle ei meeldi, et kogu ürituse promootor on perekond Kuusemetsade 3 aastane poeg Toivo, kes lävib minu arust valede inimestega - näiteks tema vanemad. Kui lapsed tulid minu käest küsima, et miks nemad ei tohi minna, laskusin nendega psühholoogiliselt samale tasemele ja vastasin: "TÄHELEPANU, VALMISOLLA, START!"
Spordipoisid teavad täpselt, mida sellises olukorras edasi teha, eriti aga kuhu.
Kuna minu nagamannid ei ole ilmselt nakatunud spordipisikuga, jõllitasid nad mind veidi imelikult edasi. Kraaksatasin "SHMIGINN!", aga ikka ei midagi.

Ilmar käib vabal ajal kurgi pildistamas ja ühe naelutas häbiposti

Täna hommikul sõitis üks teine auto minu autole tagant sisse! Kuna mõlemad sõidukid muutusid sellest sõidukõlbmatuteks, tuli edasi jätkata joostes. Olin lolli peaga turvavöö kinnitand, seega läks mul autost väljumisega kauem aega kui sellel teisel, mistõttu kaotasin palju väärtuslikke sekundeid. Siiski suutsin ennast finishisirgel niivõrd koguda, et jõudsin esimesena. "ÜKS TROLLIPILET!" hüüdsin lõõtsutades kioskimutile ja puudutasin käega letti.

Vanaisa kaheraudne

Kord kaevasime vennaga üles vanaisa-kaheraudse, tolle oli vanaema vene ajal maha matnud. Suureks üllatuseks oli vanaisa-kaheraudne hästi säilinud. Õlitasime ta veelgi paremini üle ja proovisime isegi pauku teha. Olime õhtuks üleni tolmused, aga heatujulised. Pärast läksime vanaema juurde ja küsisime, et vanaema, aga miks te kutsusite vanaisat kaheraudseks? Vanaema pilgutas meile silma ja vibutas rusikat sinnapoole, kus arvas Toompea olema

Vääriti mõistetud pedagoog

Üldiselt ma armastan selliseid õhtuid kui abikaasa on sõbrannaga mõnele üritusele läinud ja mind on jäetud lastevalvesse. Me saame ilusti hakkama - nää vanem poeg üritab konserviavajaga saia avada ja noorema rõõmus tagumik paistab külmkapi uksevahelt. Jaahh! õhkan omaette ning rüüpan lonksu õlut, tublid poisid mõlemad. Kergitan ennast natuke ja kougin mingi kulbi diivani vahelt välja (imelik, et seda siin hoitakse?) Kass istub vaguralt mütsiriiulis - rumaluke, pole veel suutnud luua lastega usalduslikku vahekorda. Vahepeal on vanem poeg saia abil muutnud noorema näo polaaruurija omaga sarnaseks ja asund nüüd ise potililli lõikuma. Vahel on kahju, et noorem aknalauani ei küüni. Teisest küljest on ka põrandal palju huvitavaid asju - nää kassi krõbinad hakkavadki otsa saama, tea kas paneks juurde või ootaks kui lapsed on magama läind, et ka kassile jaguks?
Kass ise on minetanud ettevaatuse ja tulnud alumistesse vöönditesse asja uurima, karistuseks lastakse talle dushist vett. Lähen ja kuivatan natuke põrandat. Selja tagant kuulen kolinat. Vaatan - üks pärdikutest on tõmmanud pesukapi ukse lahti ja nüüd paistab põrandale pudenenud hunniku alt paar siplevaid jalgu. Samal ajal lööb keegi mulle hambad kintsu - noorem. Järelikult on pesukuhja all vanem. Lähen ja topin riided uuesti kappi. Hakkan just valmis saama kui teisest toast kostub kisa. Üle ukse vaadates näen, kuidas väiksemat poissi üritatakse tagumikust nügides voodi alla saada. "Poisid, poisid!" noomin heatahtlikult, istudes maas ja hoides mõlemat süles, mille peale kisa vaibub ja noorem torkab vanemale näpu silma. Kisa algab uuesti, kuid teises helistikus. Väiksem vänderdab suurde tuppa. Lohutan veidi suuremat, rääkides talle vendlusest ja sõprusest ja et ainult lollid teevad tagasi. Kass kräunatab teises toas. Kui kohale jõuan on kass kadund - väiksem poiss istub vannitoas ja laseb kassi liival hea maitsta. Astun läbirääkimistesse teemal teiste söökide ja kassiliiva vahelised erinevused ning üritan talle mingit asendussööki leida. Lõpuks võtan ta sülle kuna maitse üle paistab, et ei vaielda. Saan ninast hammustada - napilt suudan selge pildi säilitada, kuid selle vea likvideerib vanem poeg, kes tormab mulle peaga munadesse. Toetun seinale. Ma ei karju, ma isegi ei ütle midagi. Naeratan totakalt, nagu lastekasvatuseks psühholoogiliselt hästi ettevalmistatud lapsevanem peab. Lähen, et võtta laualt veidi õlut. Õlu on ümber aetud, pudel on kadund. Lasen pilgul üle toa käia, et tabada kurjategijat. Seal! Kassist üritatakse õllepudeli abil rullida autole karvaseid pori matte. Rebin väiksemalt poisilt pudeli käest! Midagi ei anna vastu! Sülle ei võta! Teen näo nagu ma oleksin immuunne tittede kisa suhtes. Mõne aja pärast isegi tundub, et sellest on abi. Vanem poeg on vahepeal mingi nipiga arvuti tööle saand. Tööle saand tähenda seda, et nii kui arvut käima läheb teeb ta kohe restardi ja nii uuesti ja uuesti. Aga see paelub teda vähemalt. Imelikust vaikusest tingituna lähen vaatan magamistuppa. Noorem jõnglane on sikutand kuidagi voodipesu põrandale, sinna kerra tõmmand ja magab nüüd. "Minu võit!" mõtlen ja tunnen isegi rõõmu. Lähen ja küsin ka vanema tegelase käest, et noh, kas lähme magama. "Mina ei lähe kunagi magama!" saan kahe ja poole aastase inimese edasisest elust mingi üldistatud pildi. "Oh jah!" mõtlen nukralt. Lähen võtan külmikust uue õlle ja istun diivanile telekat vaatama. Mõne ajapärast käib kolksatus ja ma näen oma rõõmuks, et vanem poeg on ka lõpuks sõna otseses mõttes magama kukkund - toolilt. Võtan ta sülle ja viin voodisse. Istume veel mõni aeg kassiga diivanil ja vaatame telekat - nüüd ma mõistan hästi, kellele näidatakse öösel mehhiko seriaale.

Pagana multikad!

Eile kui Tartust koju jõudsin, selgus, et vahepeal on üks mu lastest selgeks saanud uue mängu. Mäng on lihtne: laps paneb isa suhu, mis on taaskohtumisrõõmust rõõmust lahti klotsi või mingi muu kättejuhtuva junni ja virutab rusikaga kõhtu, nii et klots või muu ese lendab suust hooga välja - PIU! Mõtlesin, et see on tore kaheaastaste mäng tõesti, aga kuna ise olen märksa vanem siis soovitasin tal seda vanaemaga edasi mängida. Lastel ja vanainimestel on tegelt muudki ühist kui nii võtta

Mida me mäletame kolhoosiajast

Ärkasin hommikul hirmuhigipiisad otsaees, sest olin näinud und, et ma ei mäleta Arnold Rüütli volga registreerimisnumbrit.
Kogu pere oli ennast voodi ette üles rivistand. Nad vaatasid mind halvakspanuga.
"Noh" ütlesin.
Keegi ei vastand.
Aga keegi polnd ka küsind.
Lükkasin näpuga kõige lähemal olijat. Kõik kukkusid kolinal ümber.
"Doomino effekt!" mõtlesin.
Olen märgand, et meie tööjuure valvurionul on vanakooli karvamüts, ehk mutter peas. Tõenäoliselt pannakse ta ööseks sellepeale tagurpidi püsti - laadima.
Miks nad seda ometi mutriks hüüavad kui sellel on ilmsed kurepesa tunnused?

Jõle suure sabaga koer!

Nii! Kõik! Aitab! Mina tõstan käpad püsti ja annan alla! Iga kord kui ma elioni e-passiga uue kasutaja teen ja enda blogile 10 punkti panen, tuleb keegi ja paneb mulle 0 või 1-he. Mina ei jäksa igast ebaausate tegelastega võistelda!

Meil on maal vanaemajuures niii suur kivi, et sure või ära

Külmade ilmadega ma alati vaatan linde, et vaat kui toredasti on neil, et kere reguleerib seda külmale vastupidamise värki. Täna vaatasin ka. Kahju, et inimene on oma seda tüüpi looduslikud omadused minetanud.
Pärast ma vaatasin, et üks lind oli masti otsa surnuks külmund. Sellistel juhtudel tundub jälle, et jope on nagu hea.
Sellest ka vanasõnad

Mina olen rõhutatult neutraalne

Seoses eestis valitseva probleemiga, et keegi ei abiellu palju ja samas ka sellega, et meil maal jäi üks kartulivõtumasin üle, konstrueerisin naisevõtumasina. Sellega saab siis öösi mööda peopaiku ringi sõita, kus siis peal, lindi ääres on toredad ärrad, kes napsavad lindilt muudkui noorikuid. Aga võib ka vastupidi. Noh igatahes kui äri nässu läheb müün aparaadi homodele maha.

Kas ahvi südant tunned sa

"Tarmo!" karjus lepistiku mutt tagaruumist "TAAARMMOO!"
"No miiss?" vastas Tarmo uimaselt.
"Kuule Tarmo, ma tahtsin küsida, et kas teie lastel on ka suured kõrvad? Mul on neid veneaegseid plekist pinaleid üle. Praegu on külmad ajad, saaks lastele kõrvakaitsmed meisterda. Meie lontrusel on kõrvad kui kapsalehed, ma silma järgi mõõtsin, et peaks nagu parajad olema"
"Kas sa hull oled?!" ehmatas TArmo "Külm metall 30 kraadise pakasega lapse kõrva vastas!"
"Einoh, need saab ju seest vatiga ära ka polsterdada kui vaja. Ülejäänud osa võib kirvega maha võtta"
"Täitsa segaseks läind - võta oma lastel kirvega kõrvad maha kui tahad!" ägestus Tarmo
"nojah, ega ma peale käi. Aga ma endale tegin pinalist suu. Väga praktiline. Eile hammustasin poemüüjat - küll see röökis alles.

Ega see kes sööklas on pole veel kokk

Koolis käisin ma muidu tütarlaste gümnaasiumis.
Meie klassis olid kõik tüdrukud, peale meie kolmekesi ja üks poiss, kelle nimi oli Ergo Sum. Meie nimed olid Citius, Altius ja Fortius ja Väike Agnes. Meid hakati kohe ka kõvadeks spordipoisteks pidama, kuigi mina astusin omaarust matemaatika eriklassi. Kust mina pidin selle peale tulema et oleks võinud lugeda klassi uksepealt silti "Võimla"
Nojah aga ma tahtsin midagi nagu öelda, aga ei mäletagi

Järvakandist saab tutikat taarat!

Meil toimus eile kodus kodukirjand teemal "Mis teeb mehest mehe"
Kuna meie pere koosneb ühest mehest, kahest väikemehest ja ühest naisest, siis me algatuseks naersime viimase üle, seades sellega kahtluse alla tema teadmised kirjandi teema kohta. Kui aga viimase olemus hakkas meenutama seda miskit, mis võib mehest mehe teha, lõpetasime jalamaid ja alustasime kirjandiga. Kuna mina olen rohkem nagu praktik, jätsin teised paberite ja pliiatsitega krõbistama ja asusin katsetama, et mis teeb mehest mehe.
Kõrvalproduktidena sain teaqda, mida mehest veel peale mehe saab.
Panengi siia väikse kokkuvõtte:
Kirve ja saega saab mehest teha kaks meest.
Kirve ja noaga saab mehest teha naise.
Õlle ja viinaga saab mehest teha lapse. Või looma.
Kurja naisega saab mehest teha sportlase.
Seinakontaktiga saab mehest teha hõõgniidi.
Telekaga saab mehest teha idioodi.
Millegipärast jäi katsete tegemisest üle 3 liitrit õunamahla ja mingi karvamüts. Aga äkki need siis teevadki mehest mehe?

Mida sina mehest teeks armas kuulaja?

Ratsahobuse saladus

Elas kord ratsahobune kellel oli raha nagu ratsahobusel, mistõttu ta hakkaski ennast niimoodi kutsuma.
Samal ajal aga mõtlesid teised loomad, et tarvis talt see raha kuidagi välja petta. Mõeldud tehtud. Noh saidki siis ükspäev ratsahobune ja teised loomad kokku.
"Kuule hobune!" ütles jänes
"Ratsahobune!" parandas teda ratsahobune
"Nojah, mis iganes" jätkas jänes "Veame õige kihla"
"Ohhoooohhahhaaa!" hirnatas hobune rõõmsalt kuna talle meeldis adrenaliin "aga mille peale siis kui tohib küsida?"
"Noh eee me siiin..." kokutas jänes
"Sinu raha peale!" kähmas siil, kes ei sallind jänese jobutamist.
"Diil!" vastas ratsahobune tõsinedes ja asjalikuks muutudes "Mmm, aga kui mina võidan?"
"Siis Sinu raha peale" hüüdsid teised rõõmsalt koos.
"Lööme kabjad" oli hobune kohe nõus
"Ei okkad" hakkas siil jonnima
"Kõrvad! Kõrvad!" elavnes nüüd ka jänes
"Hambad!" lõrises hunt
"Kuusekäbi!" piuksus orav
"Saba!" karjus rebane
"Mis saba?!" küsisid kõik
"Hobune andis saba!" hüüdis rebane ahastades.
"RATSAHOBUNE!" käratasid kõik kurjalt rebasele ja üks mäger lisas, et mamma-mia, ma olen oma käe vist ära magand.
"Nojah" nenditi mõne aja pärast.
Nii on ka päris elus sageli, et kes himustab võõrast vara siis sureb hobune.
RATSAHOBUNE KURAT VÕTAKS, KAS JÄÄB JUBA MEELDE ÜKSKORD!!!

Tulge minu juurde lambad

Mõtlesin, et kas ma oskan habet ajada, noh niimodi otsaette näiteks või...

Tähelepanu eesti laskesuusatajad!

Kui mina oleksin eesti laskesuusataja ja kohe alul näen, et sõit ei õnnestu siis ma alustaksin laskmisest. Nõrgemate ja nende pihta, kes lubavad katkestada pole muidugi mõtet.
Seniks edu

Vanaimene pole meelakkumine

Eile lähenes mulle külg ees üks väike, prillidega koolipoiss, kes ütles, et ta on oma vanaema alter ego.
Küsisin, et mida?
Poiss ütles, et mida, mida sitarida.
Küsisin, et millest me räägime?
"Blacky läks laiali!" vastas poiss
"Kes? Kuhu?" küsisin
"jaaa!" õhkas poiss
"misasja?!" ei saand ma enam hästi aru
Mingil hetkel hakkas ka pildi kvaliteet kõikuma.
Andsin igaks juhuks ühe võmmu.
"Govorit Maskva!" ütles poiss, saateks raadio "Majak" tunnusmeloodia.
No selge - vene värk, paned tohlaka ja kohe käib kui kellavärk!

Isa unejutt

Täna armad lapsed tahaksin ma rääkida teile loo väiksest jänesepoisist, kellel olid kõrvade asemel sarved. Ja nüüd vait! Jutt tuleb lühike - see jänes oli vana kits! MAGAMA JA KÄHKU!

Saab ka väikses korteriühistus

"Kõik! Kõrini! Läksin jaanipäevale! Homme elektrit pole! Vsjo!
Elektrik"
Sellise kirja oli meie maja elektrik jätnud uksele kui läksin talt traati laenama.
Inimesi oli juba koridori kogunenud.
"Mis nüüd küll saab" võis lugeda kõigi nägudelt, lugesin ka ja tegin märkuse, et küsilause lõppu käib küsimärk.
Aga muidu jah - mis siis saab?

lollidel on jälle muu asi kergem

lugesin oma asju erivaid, mida olen just pastaka või arvuti abil teind. Selgus, et minu kirjatehnika, õigemini grammatika jätab tugevasti soovida. Niisiis grammatika - soovin tugevasti uusi suuski, suusasaapaid ja keppe (klambrid paluks koplekti sees), aga siva, sest talv saab varsti läbi!

Võid rajada puukoole lolliks minemiseni, aga puu jääb ikka puuks.

Minu vanaema armastas ikka padrunikestadest tulemasinaid nikerdada. Ükskord ütlesime lastega talle, et vanaema, missa neid sitanikerdisi muudkui teed, meie tahaksime ju hoopis pannkooki moosiga! Vanaema lasi käed rippu ja vaatas kaugusesse. Vaikselt, justkui kuskilt eemalt, hakkas üle vanaema huulte voogama vaikne imeilus lauluviis. Kuulasime kõik hiirvaikselt seda hingematvat heli. Ühel hetkel hakkas aga vanaema köhima ja kiruma, et kes kurat talle õhtul pudru sisse grammofoni sokutas. Saime kõik rihma ja kaks päeva aresti, vee ja leivaga.

Algul Savisaar siis Reiljan ja nüüd Reps takkapihta!

Eile näitas televiisoris Mailiis Repsi. Minu arust on tobe kui inimene ministriks saab siis esimese asjana kasvatab endale soliidse kõhukese.

Arvamus

Oleks minu teha, laseks ma selle kellelgi teisel teha

perearsti tshambo-vambo

Kuna ma tean, et minu ajaveebi loevad ka paljud lapsevanemad, siis esitangi siin teile armsad lapsevanemad sellise küsimuse, et kui palju oleks normaalne lapsele päevas tolmu süüa anda, et ta oleks pisikute suhtes immuunne?

Taimo on meist kõige targem, aga ikkagi rumalam kui laboratooriumi ahvid

Otsustasin, et enam koolis alkoholi ei pruugi. Vähemalt Gümnaasiumi osas. Aga kuna selleni on veel kaks aastat aega, läksin Marko juurde õlut jooma.

Vene aeg kängutas isiksust

Kunagi ammu, Nõuka ajal läksime poistega Joan Lõssovi juurde ja hüüdsime: "Joann, Joann - näita meile kuidas korvpall käib!"
"Mis kandi mehi olete?" küsis Joann Lõssov
"Me oleme Võntkülast!" hüüdsime
"Oi poisid! Aga mina elan ju hoopis Tallinnas!" vastas Joann
Seisime ja vaikisime, Kaido toksis kinganinaga lund, mina vaatasin tummalt kuidas Joann Lõssovi selg kaugenes piki raudteerööpaid - esimest korda elus mõistsin füüsikaõpetaja lausutud mõtet, et paljud meist saavad teadlasteks ja juristideks, aga paljud jäävadki traktoristideks...

Surma vanasõna

"Kes varalahkub, eks see sure kõige enne"
Manala

Erakuulutuste rubriik

Müüa kumminaise jalgadest tehtud kalamehe säärikud.
Käsitöö!

Geenitehnik

"Kõik! Aitab!" ütles Teplohodov "Võtan asja isiklikult käsile!"
Ta kargas tugitoolist ja suundus lastetuppa, võttis väikese Sergei ja Aleksandri hoiupõrsa ja ütles neile: "Tulge lapsed! Ma näitan teile midagi!"
Veidi üllatunud lapsed järgnesid isale. Väljuti ja õues võeti suund õllekioski poole.
"Üks liitrine Zhiguli!" hüüdis Teplohodov kioskimutile. Lapsed vaatasid järjest suurenevate silmadega, kuidas isa nende hoiupõrsast, sellest suure armu ja hoolega kogutud pisikesest pensionisambast raha välja koukis.
"Veel üks!" käratas Teplohodov mõne hetke pärast veelgi kuraasikamalt kioskimutile.
"Kadus kui uusrikka automakk!" lisas ta krooksatuse saatel, pühkides ise vahuseid vuntse ja koukides raha hoiupõrsast juurde.
Laste silmad muudkui suurenesid ja suurenesid "Vaat! Just!" kiitis Teplohodov seda nähes.
"Perse need geenitehnikud ja muud soolapuhujad! Ma suudan ka ise teie verest, teie ema korealase geenid välja ajada! Varsti olete mul samasuguste ilusate ümmarguste silmadega nagu Ilja Muromets ja Stenka Razin! Ainult suud pole küll nii lollakalt mõtet lahti hoida, see ei ole meie - venelaste, moodi."
"Ja nüüd juuksurisse!" ütles Teplohodov lastele silma pilgutades "Värvime te juuksed ilusaks ja valgeks kui venemaa talv."
"Volga Volga matt radnaaja...!" kostus veel laulu

paha vaim

Ajasin eile õhtul meie keldrist Saientoloogia kiriku minema. Asi hakkas väljuma juba igasugustest piiridest. Vähe sellest, et süüa tehes kartulid mind seda tegema õpetama kippusid tuli ka naabrimehe puskarile Tom Cruise nägu pähe! Joonistasin välisuksele Ron Hubbardi näo ja läksin õue ning hakkasin ukse taga ebainimlikke hääli tegema. Mõne ajapärast tormasidki saientoloogid uksest välja ja kadusid kõigi nelja tuule poole.

Ärge kartke - nii väikseid kui teie ma ei söö!

Mina ka kardan paljusi inimesi. Et sellest üle olla, kannan ma peas vanat televiisori kasti. See on kahes mõttes hea - esiteks olen ma siis ise hirmuäratavam ja teiseks ei näe ma niimodi kedagi ja kolmandaks tunnevad teised mu ära - kuulus tahaks igaüks olla!

kes on mees pildilt

Vanasõna, et nõuka-aegsed asjad on sitad, peab igati paika.
Selleks korraldasin eile väikse katse. Nimelt võtsin ühe veneaegse arvelaua ja proovisin sellega Elioni ADSL ühendust luua.
Ühenduse kiirus oli vaevalt võrreldav tavalise modemiga. Meilid sain küll alla tõmmatud, aga Rates pilte vaadata oli üsna mõtetu.
Siis joonistasingi ise mingid ilusad poolpaljaste teismeliste pildid ja riputasin pesuruumi üles. Pärast nägin naabrinaist, kellel oli pesukausi jälg peas. Küsisin, et kas käib tihti Rate.ee-s. Ütles, et wc-s käis. Jah, jah muigasin endamisi - igast soga võib ajada, aga vaid seni kuni selged faktid hakkavad muud asja ajama. Hiljem poetas keegi ukse alt sedeli, kuhu oli pandud hinne 5 ja kommentaar, et jõle nummi. Põrnitsesin ennast peeglist ja mõtisklesin, et kas siia mitte pole miljon maetud? Proovisin isegi esikus veidi kaevata.

Kelle kass see kilpkonn on?

Eile kui maalt tulime nägime tee ääres ilusat rebast jahti pidamas.
Mõne aja pärast küsis ämm tagaistmelt: "Kas see koer keda me nägime oli rebane või kährik?"

Radenari naljd

Rademari koduküljel on kiri, et suusad 25% odavamad - viimane võimalus talvemõnusi nautida.
Minu arust seoses eile sadand lumega on see esimene võimalus

muusikavalikust

"Clap your hands and say yeah" on tore ansambel

Kuda ma soomlasega kihla vedasin!

Ei vedandki. Soomlase haigestumise tõttu

Karu päevik

2. veebruar
Magasin päev läbi.

Veelgi uuem blogimäng

Päevakajaline blogimäng
Reeglid on sellised:

1. Haara kätte esimene ettejuhtuv kõva asi
2. Otsi suvaline mees
3. Leia "nõrk" koht ja torka suvaline asi sinna
4. Küsi nüüd talt arvamust kas homod võivad abielluda
5. Ära püüagi otsida välja mõnda "eriti lahedat" või "intellektuaalset" inimest! Ma tean küll, mida sa mõtlesid. Haara lihtsalt mees, mis on sulle lähim. Ei mingit petmist.
6. Postita vastus kahvli saatele või põgene

Uus blogi mäng!

Öö inimene
Reeglid on sellised:

1. Haara kätte esimene ettejuhtuv kõva asi
2. Otsi tänavalt suvaline inimene
3. Leia nõrk koht- löö
4. Korja üles pudenenud asjad (sõltuvalt löögist ja esemest - veri, soolikad, raha)
5. Postita need kellelegi
5. Ära püüagi otsida välja mõnda "eriti lahedat" või "intellektuaalset" inimest! Ma tean küll, mida sa mõtlesid. Haara lihtsalt inimene, mis on sulle lähim. Ei mingit petmist.


... Öööghhrrrrr, lurps, lurps

Mingi vanamees Kalamajas

Algaja snaipri pihtimus

Kuigi kõigest toimuvast ma päris hästi aru ei saa, olen siiski viimasel ajal asjadele paremini pihta hakanud saama!

Siili päevik

Eile oli igav päev - käisin ainult korra liikluspolitseiga kihutajat püüdmas. Isegi lasta ei saanud, mina pidin jälle siili maanteel tegema. Dääm!

Oh lapsed, lapsed - mis te maksma kõik lähete!

Eile kui multikad algasid jooksis Juhan kapiukse pooleks.

ja nüüd ka klassikalist nalja

Tegelt võiks ju sotsiaalministeerium teha maksapuudulikkuse all kannatavatele inimestele sellise asja nagu järelmaks?

Lugu sellest kuda jalutu karupoeg metsa päästis

Täna, armsad lapsed, tahan ma teile jutustada loo karupojast, kellel polnud ühtegi jalga.
Elas kord karupoeg, kellel polnud ühtegi jalga. See tähendab et üks jalg tal oli, aga see ei lugenud. Ega karupoeg ise ka lugenud, sest ega metsas ju ajaleht käi ega biblioteeki pole. Aga ärme meie teda sellepärast värdjaks kutsu, eksju! Sest ta oli ju ikkagi kõigest väike füüsilise puudega karupoeg, kel lihtsalt polnud jalgu. Teised loomad armastasid teda leivaks hüüda, sest ta oli pruun, tal polnud ühtegi jalga ja oli nagu päts. Mina oleks teda sitaks hüüdnud, aga ärme mõnita teisi. Vahel kui karupojal, pärast väsitavat, kuid huvitavat, mõnitamist täis koolipäeva meel mõru oli, armastas ta ikka emalt küsida: "Ema! Miks mina ei ole nagu teised karupojad, kellel on palju jalgu, nagu jänes näiteks?" Ema lohutas teda ikka, et oh sa väike kakuke, ega kõigil peagi jalgu olema, et vahest on sellest isegi kasu, sest kui on piinlikusemoment ja jäsemeid pole kuskile toppida nagu kängurul taskusse. Reeglina jäi karupoeg vakka, sest olgem ausad karu on juhmipoolne loom. Aga ükskord juhtus nii, et mingid lollid loomalapsed (vist siilipoiss ja veel mingi pärdik) mängisid tikkudega ja panid metsa põlema. Kõik sattusid kohe paanikasse välja arvatud väike jalutu karupoeg, kes läks ja võttis koeralt jala ja tõstis selle tulekolde kohale, sest iga loom teab, et kui koer jalga tõstab siis tuleb vett, noh nagu meil inimestel peldikus kui nööri sikutada. Nii juhtubki, et vahel kellel pole jalgu on hoopis võibolla tuletõrjeautona edukas. Pärast sõid kõik rõõmsalt jäätist, mida metsa president karuisa kõikidele loomalastele pakkus. Ainus kes oli hapu näoga oli väike jalutu karupoeg, sest tal polnud käsi, millega jäätist süüa.
"Nu jevo nahhui!" ütles karupoeg