Sileesia kaevurite naine onu Ants

Ükspäev said kodus kõik produktid otsa ja nälg tuli majja.
Noh...
Tundsin kuidas vastutus ronis vaikselt, kuid kindlalt kui tinasõdur mööda selgroogu ülesse ja istus patsti pähe.
"Ärge muretetsege! MA lähen HANGIN süüa!" kargasin püsti. "Ma lähen jooksen martti!"
"Oh! Missa! Kes siis märtsis?" kaebles naine.
"Ära nuta musirull! Paari tunni pärast on laud toidu all lookas ja me ei näe üle suure kõhu oma varbaidki!" ütlesin optimismi süstivalt.
Keerasin jope pahupidi selga, võtsin pesukeedunõu kaane, sest martidel peab mask ees olema ja läksin!
Igaks juhuks hiilisin hoovi poolt majast välja.
Oli vaikne ja külm, aga mardil peavadki varbad valutama. Võtsin ka kingad jalast... ja kindluse mõttes virutasin varba vastu treppi. Siis kohe laulsin sellist tuntud mardilaulu nagu "UIIIIII! FAKKKK-FAKKKK! VARVAS RAISK!"
Kui sädemed lõpuks silme ees paigale jäid ütlesin vaikselt "Kaske!"
Avastasin, et peale minu viibib hoovis veel umbes 34 pesukeedunõu kaane ja pahupidi jopega meest.
Sain aru, et on näljaaeg.
Vaikiti ja suitsetati.
Aga meie kõigi silmis põles vendlustuluke.
Olime vaesed, aga õnnelikud.
Hiljem otsustati minna ühte pool-nooblisse uuselurajooni, röövima ja põletama, lootuses, et ehk sealsel rahval pole nii palju raha, et jõuaks jõusaalis käia.
Noh, igaks-juhuks tead.

Kas ka sina armas lugeja kostitad nälga ühe kõva keretäiega?