Üht ei pea sina kartma - kaht hoopis!

Gabriel marssis taeva väravate ees edasi-tagasi, vaadates närviliselt kella.
"Kurat võtaks!" kirus ta.
Möödunud oli juba 40 minutit.
Eemal kiviaia peal istusid sortsid ja irvitasid.
"Mis te vahite molkused! Pole muud teha või!?" karjus ta ja vibutas rusikat.
"Kuhu kurat ta jääb!"
Korraga avanes Gabrieli seljataga personalile mõeldud väike jalgvärav ning sealt paistis oodatava särav nägu.
"Andestust! Proovisin, kas suudan veel üle aia ronida - tuleb välja küll!" ütles too poisiliku naeratuse saatel uhkelt.
"Minu poolest võime nüüd liikuma hakata." lisas ta ametlikumal toonil ja köhatas, kattes rusikaga suu.
"Palun. Siitkaudu." juhatas Gabriel veidi punastades külalise nüüd juba peaväravast uuesti sisse.
"Kas vastab tõele, et noor-peremees, pidada kõva kalamees olema? Sellisel juhul tean isegi häid..." alustas külaline asjaliku vestlusega