Sigahea õppetund väikestele närilistele, aga miks mitte ka näiteks dresseeritud pardile

Ükskord juhtus nii, et väike seapoeg võitis Bingoga 67 krooni ja 24 senti.
Väike põrsas hüppas rõõmust õhku ja üritas sõrgadega plaksutada, aga sõrastas ikkagi. No mis siis - bingo võitja võib.
Väike notsu pani endale linnariided selga ja asutas nüüd poodi - rikas loom võib endale nii mõndagi lubada. Ütleme isegi et looma moodi võib!
Aga kus on raha, seal on alati ka palju kahtlase väärtusega sõpru! Nii ka seekord.
Kohe Tallinna serval laagri Maksimarketis, võtsid ühed kurjad mehed väikse notsu ette ja müüsid talle kaks pruugitud Canoni fotoaparaati ja ühe varastatud hobuse sadula. Ise kiitsid, et nii odavalt ei leia ta kuskilt paremat.
See koer, kes sealkandis alati tolgendab, ütles omaette, et on ikka loll loom. Aga meie ju teame, et tegelikult on seal loomariigis, üks kõige suurematest ajudest. No aga selle põrsapojal oli väike, sest ta oli ju alles sealaps. Nii läkski ta rõõmsalt vilet lastes kodu poole tagasi.
Kõige paremini aga iseloomustab kokkuvõtvalt kogu lugu ühe vana ja targa ja äraaetud hobuse, kelle suhu ei vaadata, suust tulnud mõttetera: "Kes see loll siis digiajastul filmiga fotokaamera ostab? Aga sadul on küll väärt asi, seda ma ütlen!"
Sealt ka see teine vanasõna