Vääriti mõistetud pedagoog

Üldiselt ma armastan selliseid õhtuid kui abikaasa on sõbrannaga mõnele üritusele läinud ja mind on jäetud lastevalvesse. Me saame ilusti hakkama - nää vanem poeg üritab konserviavajaga saia avada ja noorema rõõmus tagumik paistab külmkapi uksevahelt. Jaahh! õhkan omaette ning rüüpan lonksu õlut, tublid poisid mõlemad. Kergitan ennast natuke ja kougin mingi kulbi diivani vahelt välja (imelik, et seda siin hoitakse?) Kass istub vaguralt mütsiriiulis - rumaluke, pole veel suutnud luua lastega usalduslikku vahekorda. Vahepeal on vanem poeg saia abil muutnud noorema näo polaaruurija omaga sarnaseks ja asund nüüd ise potililli lõikuma. Vahel on kahju, et noorem aknalauani ei küüni. Teisest küljest on ka põrandal palju huvitavaid asju - nää kassi krõbinad hakkavadki otsa saama, tea kas paneks juurde või ootaks kui lapsed on magama läind, et ka kassile jaguks?
Kass ise on minetanud ettevaatuse ja tulnud alumistesse vöönditesse asja uurima, karistuseks lastakse talle dushist vett. Lähen ja kuivatan natuke põrandat. Selja tagant kuulen kolinat. Vaatan - üks pärdikutest on tõmmanud pesukapi ukse lahti ja nüüd paistab põrandale pudenenud hunniku alt paar siplevaid jalgu. Samal ajal lööb keegi mulle hambad kintsu - noorem. Järelikult on pesukuhja all vanem. Lähen ja topin riided uuesti kappi. Hakkan just valmis saama kui teisest toast kostub kisa. Üle ukse vaadates näen, kuidas väiksemat poissi üritatakse tagumikust nügides voodi alla saada. "Poisid, poisid!" noomin heatahtlikult, istudes maas ja hoides mõlemat süles, mille peale kisa vaibub ja noorem torkab vanemale näpu silma. Kisa algab uuesti, kuid teises helistikus. Väiksem vänderdab suurde tuppa. Lohutan veidi suuremat, rääkides talle vendlusest ja sõprusest ja et ainult lollid teevad tagasi. Kass kräunatab teises toas. Kui kohale jõuan on kass kadund - väiksem poiss istub vannitoas ja laseb kassi liival hea maitsta. Astun läbirääkimistesse teemal teiste söökide ja kassiliiva vahelised erinevused ning üritan talle mingit asendussööki leida. Lõpuks võtan ta sülle kuna maitse üle paistab, et ei vaielda. Saan ninast hammustada - napilt suudan selge pildi säilitada, kuid selle vea likvideerib vanem poeg, kes tormab mulle peaga munadesse. Toetun seinale. Ma ei karju, ma isegi ei ütle midagi. Naeratan totakalt, nagu lastekasvatuseks psühholoogiliselt hästi ettevalmistatud lapsevanem peab. Lähen, et võtta laualt veidi õlut. Õlu on ümber aetud, pudel on kadund. Lasen pilgul üle toa käia, et tabada kurjategijat. Seal! Kassist üritatakse õllepudeli abil rullida autole karvaseid pori matte. Rebin väiksemalt poisilt pudeli käest! Midagi ei anna vastu! Sülle ei võta! Teen näo nagu ma oleksin immuunne tittede kisa suhtes. Mõne aja pärast isegi tundub, et sellest on abi. Vanem poeg on vahepeal mingi nipiga arvuti tööle saand. Tööle saand tähenda seda, et nii kui arvut käima läheb teeb ta kohe restardi ja nii uuesti ja uuesti. Aga see paelub teda vähemalt. Imelikust vaikusest tingituna lähen vaatan magamistuppa. Noorem jõnglane on sikutand kuidagi voodipesu põrandale, sinna kerra tõmmand ja magab nüüd. "Minu võit!" mõtlen ja tunnen isegi rõõmu. Lähen ja küsin ka vanema tegelase käest, et noh, kas lähme magama. "Mina ei lähe kunagi magama!" saan kahe ja poole aastase inimese edasisest elust mingi üldistatud pildi. "Oh jah!" mõtlen nukralt. Lähen võtan külmikust uue õlle ja istun diivanile telekat vaatama. Mõne ajapärast käib kolksatus ja ma näen oma rõõmuks, et vanem poeg on ka lõpuks sõna otseses mõttes magama kukkund - toolilt. Võtan ta sülle ja viin voodisse. Istume veel mõni aeg kassiga diivanil ja vaatame telekat - nüüd ma mõistan hästi, kellele näidatakse öösel mehhiko seriaale.