Geenitehnik

"Kõik! Aitab!" ütles Teplohodov "Võtan asja isiklikult käsile!"
Ta kargas tugitoolist ja suundus lastetuppa, võttis väikese Sergei ja Aleksandri hoiupõrsa ja ütles neile: "Tulge lapsed! Ma näitan teile midagi!"
Veidi üllatunud lapsed järgnesid isale. Väljuti ja õues võeti suund õllekioski poole.
"Üks liitrine Zhiguli!" hüüdis Teplohodov kioskimutile. Lapsed vaatasid järjest suurenevate silmadega, kuidas isa nende hoiupõrsast, sellest suure armu ja hoolega kogutud pisikesest pensionisambast raha välja koukis.
"Veel üks!" käratas Teplohodov mõne hetke pärast veelgi kuraasikamalt kioskimutile.
"Kadus kui uusrikka automakk!" lisas ta krooksatuse saatel, pühkides ise vahuseid vuntse ja koukides raha hoiupõrsast juurde.
Laste silmad muudkui suurenesid ja suurenesid "Vaat! Just!" kiitis Teplohodov seda nähes.
"Perse need geenitehnikud ja muud soolapuhujad! Ma suudan ka ise teie verest, teie ema korealase geenid välja ajada! Varsti olete mul samasuguste ilusate ümmarguste silmadega nagu Ilja Muromets ja Stenka Razin! Ainult suud pole küll nii lollakalt mõtet lahti hoida, see ei ole meie - venelaste, moodi."
"Ja nüüd juuksurisse!" ütles Teplohodov lastele silma pilgutades "Värvime te juuksed ilusaks ja valgeks kui venemaa talv."
"Volga Volga matt radnaaja...!" kostus veel laulu