Kuidas ma ükskord Tallinna ja Tartu omavahel Märjamaaga segi ajasin

Üksord varahommikul oli nii pime, et ma ei näinud näppu suhu pista.
"Korras päev!" sisisesin vihast.
Vaatamata sellele läksin tööle.
"Kelle varbad need meie suud ehivad siis nüüd?" küsis meie emalik ülemus magusa häälega.
"Võivovva ov veed vuvi ovav. A vuvt viva vean" vastasin ja komistasin midagi riidekappi nagu.
"Halluuuu!" kostus kuskilt kõrgemalt.
Vaatasin üles ja nägin, et riidepuudel istusid väikesed maadlemisriietega mehikesed.
Ühe käes oli akordion.
Äärmine ulatas mulle sooja õlle ja kogu seltskond esitas kolm lugu Laima Vaikule surematust repertuaarist Raimonds Paulsi esituses. Mõtlesin, et nad ajavad mind ilmselt Ivo Linnaga segamini. Habeme pärast.