Kes kurat seda õhtalehte loeb

Võtsin hommikul kapist vorsti välja ... ja panin tagasi.
“Söö ise!” ütlesin rõõmsalt külmikut patsutades.

Juba pea kolmas aasta läheb, et kui kevadel sulab lumi läheb Kats Hiiumaale või nüüdsest ka lahemaale, mistap jään ise linna poismehepõlve veetma. Huvitavad tähelepanekud seoses sellega ka tekkinud. Isu vorsti järele, mille igaks juhuks ükspäev ostad tekib alles sellel päeval kui see vorst on värvi ja lõhna muutnud. Või on alati pruunikas. Leib on vanem kui meie. Potis idaneb mingi tundmatu kultuur. Plussiks aga see, et kui kõik pudelid kokku korjad ilmub selle alt tip-top puhas tuba, isegi tolmu pole kuskile mujale langend.