Maailma kõige pikem jutt

Kaido istus trepimademel, hoides kahe käega peast ja tihkus kibedasti nutta.
"Issand! Miks ma pidin neid kuradi Tallinki aktsiaid ostma !?" kõõksus ta läbi nutu.
On raske olla institutsionaalne investor, ütleb publik sellepeale.
Kaido rehmas käega, kuivatas pisarad ning selga sirgu ajades hakkas Lastemaailma eest mööda Vana-Vene tänavat alla astuma.
Möödudes putkast ostis ta paki sigarette ja maksis selle eest 2 000 000 krooni sularahas.
"No kurat!" suutis ta vaid öelda ning suutmata enam taluda oma ostjakirge tormas ta musumäele ja kägistas esimese iidse pärna surnuks.
Sellepeale ärkas pisikeses vanalinna ärklikorteris elav muinsuskaitsja Liina oma õdusast pärastlõunauinakust.
"AHHAAAA!" kraaksus ta "MEIE MEHI TAMBITAKSE!"
Liina jooksis alasti trepist alla ja sõitis kojamutile pasunasse.
Kojamutt, kes oli tuntud oma vaoshoituse poolest, olles selle eest isegi mingi medali saanud, ei öelnud midagi. Küll aga said tema allasurutud raevu tunda mõne tunni pärast marutõbine koer Paul ja kajakas Peep, kes olid nii õrnahingelised isiksused, et töötasid Eesti Meeleolu Uurimise Instituudis eriti morjendamatute isikute tunnete kirjeldamise osakonnas kivinägude kirjeldajatena. Nimelt jagasid nad, nähes kojamutti mödumas kohe ära, et asjad pole nii ning muutusid ülbeteks, ennast täis rikkuriteks ning läksid ja mõnitasid institutsionaalset investorit Kaidot kuni surmani. Asi olekski võinud siinkohal lõppeda ja seega kogu probleemi algataja oleks saanud oma õiglase karistuse, aga probleem oli selles, et Kaido, raibe, suri alles 20 aasta pärast, aga kajaka ja koera elu on ikka märksa lühem ja lisaks ei ole viimase elu ka sittagi väärt. Samas kui keegi hakkab koera selle eest jõledalt mõnitama siis mõelgu enne kajaka mälu peale. Vat nii umbes see asi oligi.