Kes tahab koera?!

Vahel mõtlen, et kui koerad ja peremehed lähvad lõpuks ühte nägu, siis kuda kurat mina, keskmise taibuga inimene peaks neil vahet tegema. Hommikul otsustasin heaga proovida. Kui töökaaslane saabus siis kõigepealt urisesin natuke ta peale ja siis haugatasin hoiatavalt, et näidata territooriumi piire. Ka töökaaslase näkku sigines pilk, mis rääkis nii mõndagi. Arvestades, et koerana olen üsna kogenematu ja et haukumine võis ehk teist ehmatada, otsustasin ka ta nägu natuke limpsida. Ja tõesti - tundus, et vitsa ja prääniku meetod toimib ka koerte maailmas. Olin juba peaaegu jõudmas seisukohale, et koerana olen üsnagi juhtloom kui märkasin, et töökaaslane on minu suhtes vaenulikult meelestatud. Otsustasin, et kui loom sõna ei kuula siis malakas on asi, millest ta aru saab. Lõin teda rihmaga ja siis ajalehega. Aga ega see seisu paremaks ei teind. Mõtlesin, et lihtsalt mõned koerad ongi sellised, kes juba oma närvi tüübilt on agressiivsed ja seega ei saa neid kodudes ja veel vähem tööl pidada ning viisin ta igaks juhuks koerte varjupaika. Hea et ei pidand hädatappu tegema.