Lõppsõna asemel magas mingi karvane vennike, kes ennast ahviks tituleeris

Viimasel kümnendil on vägagi paljudest eestlastest saanud toredad saavutusterohked sportlased - kuldsed atleedid.
Esimestena meenuvad muidugi Kanepi-Shmigunn, Otepää-Veerpalu, Viiuldaja-Mae, siis see odaviskaja Värnitsa-Poiss, eesti saalibrändi meeskond ja millegipärast keegi Pärtelpoeg.
Teistena ei kipugi keegi meenuma.
Siis tuleb tükk tühja maad ja alles siis Lembitu Kuuse.
Alati tahaks küsida - noh noored ja eesti olümpia komitee, praegu meil veel on kalevipoegi, tugevaid tütreid kui koduhärgi, aga edasi?
Kuid kunagi ei ole mulle veel midagi normaalset vastatud.
Niimoodi mõtlema jääd siis meenubki igasugust tühja-tähja:
Suvel rauta rege, talvel Rauta-Kesko.
Ära löö meest mitte mehe mütsi!

Noh tsau siis kentuki poisid