Ernest sööb hernest

Eila kui töölt koju jalutasin peatasid mind ühtäkki kolm räpaste nägude ja kasimata välimusega skauti.
"Onu, onu, mis su IP aadress on?" küsisid nad
"Mida?" küsisin ma rõõmsamat nägu tehes, nagu lastega suheldes peab.
"Onu kas tahad, me pingime su välja?"
"Mida kuradit?" mõtlesin.
Mida öelda? Ma teadsin, et kui nüüd lahkun, olen ennast võidetuks tunnistanud, kui jään...
Otsustasin kasutada psühholoogiat ja langeda skautidega, nendele omasele tasandile.
"Näete!" ütlesin ma täis põnevust häälega "Käbi, mis näitab põhja suunas!"
Lapsed vaatasid sinna kuhu ma osutasin.
Rebisin selja tagant aia küljest teiba ning virutasin lähimale neist nii et ta oimetuna pikali kukkus. Vaatasime teiste skautidega, kuidas nende kaaslane abitult maas püherdas.
"See ei ole käbi, onu!" jätkasid skaudid mõne aja pärast "See on sitt! Koera sitt!"
Lõpuks andsingi neile 25 krooni.
Olin nii endast väljas, et kui koju jõudsin ostsin hunniku Eesti Ehituse aktsiaid.
Ameerika börs läks sellest kohe kolinal langusse, nii et imes mu LCD display pisikeseks õhupalli otsa meenutavaks kärsaks kokku.
Siirad vabandused härra Luman