Sipelgad ei alistu!

See nädalavahetus üritab Tarankovi nimeline rongiühing Balti jaamast keskklinna sõita. Noh, elektritshkaga. Kurat, ise küll ei usu, et toime tulevad. Aga mine hulle tea. Meil näiteks Pelgulinnas elab mees kellel on laiad käed ja tema tegi endale kreeka pähklist ajud. Või noh nagu välismälu rohkem. Hoiad taskus ja kui on midagi sellist, mida operatiivselt talletada ei viitsi, siis paned kreeka pähkli sellele, kes räägib nina alla. Ükskord, kuna pähklikoor oli irvakil, jäi ta ühe jalgratturi vuntsidesse kinni. Oh sa jutt, kus mees kellel on laiad käed pidi alles järgi lehvima! Labidad sahmisid mööda külgi ja huilgas kui sireen: "TOO SEE ASI TAGASII! TOO SEE ASI TAGASI!" Siis aga äkki, jäi seisma nagu oleks välgust tabatud ja põrnitses enda ette maha. Keegi ei saand alul aru mis juhtus. Läksime ligi. Raputasime teda õlast - ei midagi. Raputasime kogu keha. Ikka ei midagi. Tõukasin. Ka teised hakkasid nügima. Peksime teda kuni varavalgeni. Mäletan justkui läbi udu ennast karjumas: "Tõuse püsti kui mees oled!, "Tule välja kui mees oled!" ja "Tule mulle naiseks kui mees oled!"