Eelmine nädalvahetus toimus meil töökollektiiviga väljasõit, kus personaliosakonna poolt organiseeriti kahepäevaline sõjaline mäng, et katsetada kollektiivi koostöövaimu keerulistes tingimustes. Kõikidele jagati kätte seljakotid, kuivikud, paar sokke ja püss. Töökollektiiv jagati neljaliikmelisteks gruppideks ja iga grupp pidi valima enda seast grupi ülemuse.
Meie valisime oma grupijuhiks Tõnu, kellele pole tööjuures veel erilisi vastutusrikkaid ülesandeid antud ja seega mõtlesime et nüüd oleks tal võimalus silma paista ja ennast tõestada.
Ja siis algaski.
Kõigepealt jagas Tõnu kõikidele meie grupi liikmetele korraldused ja vastutusala ja kamandas meid liikvele.
Saatsime ta kohe pikalt persse ja hakkasime õlut jooma.
Pühapäeva õhtul hilja kui koju jõudsin, mõtisklesin, et tegelikult pole Tõnu ka tööjuures silma paistnud. Tundub, et tõnu ei tööta üldse meil, vähemalt ei olnud ma teda kunagi varem näinud. Ka kogu ülejäänud seltskond oli võõras.
Selles mõttes ongi need firma poolt korraldatavad seminarid head, et saad tunda kollektiivi tegelikku valmisolekut.
Lõiguke suveteatrit Postimehes aastal 2023
4 kuud tagasi
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar