Ükskord oli meil koolis koolera ja toimus rivistus.
Kuna kõik teised lapsed olid ära surnud, pidin seal üksi seisma.
Kohe alguses märkasin, et tööõpetuse õpetaja niheleb kuidagi,
aga teised suruvad teda tahaplaanile.
Siis pidas direktor kõne ja õppealajuhataja ja kolhoosi esimees isegi nuttis.
Märkasin, et paljud lapsed puuduvad. Vaatasin küsivalt õpetajatele otsa ja nad vaatasid mulle ammendavaid vastuseid täis nägudega tagasi otsa. Oli tunne, et süda liidab inimesi. Tahtsin üelda sõda. Tahtsin õelda söda. Tahtsin äeld... sain äkki tutistada ja õppealajuhataja sisistas, et miks segan rivistust? Märkasin, et tööõpetuse õpetaja keksib õppealajuhataja selja taga jalalt jalale ja teeb ahvi nägusi. Sain aru, et siia on koer maetud.
Märkasin veel, et õppealajuhataja üritas mulle viipekeeles öelda rivitult!
Hiljem tundus, et direktor, õppealajuhataja, bioloogia üpetaja ja Õie peksid kooliaias tööõpetuse õpetajat.
Tuul kangutas võimla seina.
lääne-nigula, 1982
Lõiguke suveteatrit Postimehes aastal 2023
4 kuud tagasi
2 kommentaari:
juss, see on geniaalne.
Ausalt. 100 prossa
Minulgi on päävast, mil preesnev kooles, samad mälestused, ehkki hoopis teistsugused.
Postita kommentaar