Olen omadega mäel!

Vaade on ilus, aga koju tahaks. Külm on ka. Ei tea kummale poole minema hakata.
Oleks ikka pidand selle GPS-i ära ostma

Mis nüüd enam

Käisin arsti juures, kus arst ütles, et olen ühest jalast pime.
"MIDA?" küsisin imestades. "Pime." ütles arst "Kuid väga paljud on elanud niimoodi elu lõpuni."
Küsisin, et kaua mul siis elada on jäänud. Arst pakkus, et mingi kaks päeva umbes.
Mida kuradit nad seal medkoolis õpivad!
Mõtlesin vihaselt, et kuidas ma küll poolpimedana testamendi valmis kirjutan. Äkki saab äriregistrist?

Aga tee ise endale!

Avastasin, et purjus pea on võimeline esile manama uskumatult jaburaid ja lõbusaid jutte. Pärast mõningat ringivaatamist lükkasin kapi pealt vanad noodivihikud maha ja panin ta sinna. Hakkasin teda isekeskis inimnäoliseks meediakeskuseks kutsuma. Näib, et telekas ja raadio muutuvad nüüd tarbetuks. Tegin ka kiire rehkenduse, et palju niimodi säästa võib - kui keldrikas maksab pudel õlut 11 krooni, siis säästukas 10.

Haamri eest pool kuningriiki

Täna hommikul läks rahvakunstnik Eri Klas täitsa suvalise kohapeal üle tee ja oleks äärepealt auto alla jäänud. Õnneks tänu televisioonile autojuhid teavad teda nägupidi ja seetõttu peatusid viisakalt. Aga inimesi oli küll palju kogunenud sündmust vaatama. Sõlmiti kihlvedusi ja kavalamad proneerisid Alegoq Arenale ja Saku Suurhalli paremaid kohti, üks helistas isegi koju naisele ja astus uimase peaga auto ette. Võib öelda, et olime kõikide osalejatega nagu üks mees. Hiljem kui nagu üks mees hakkasin tööle minema siis selgus, et selliste mõõtudega nagu üks mees ei mahu ikkagi standard tööjuure uksest läbi. Nüüd oleme siis nagu üks mees lõhkise küna ees. Kõik vaatavad teineteisele süüdistavalt otsa, aga seda et võtaks haamri ja naela, ei ole. Haamrit ja naela ka ei ole - töötan lihtsalt hoopis teises tööstusharus.
Hiljem nägin kuidas üks poolakas, kelle kodus televiisorit pole, üritas Eri Klasi oma Polzki Fiatiga siiski alla ajada. Aga kolmandal ringil ümber Schnelli tiigi purunes tal rool. Nentisin, et Eri jookseb päris kiiresti.

Vanainimeste elu ei ole meelakkumine!

Jõudsin sellele järeldusele kui olles ametlikul visiidil Põdruse vanadekodus käskisin surmaga ähvardades vanainimestel hoida keel suust väljas ja teha sellega lakkuvaid liigutusi. Pärast lasin assistendil koguda kõikide vanurite tunded kokku, millest selgus, et 100-st vanainimesest ühel olevat tekkinud erootilise maiguga tunded, aga ülejäänul ei tekkind üldse midagi.
Aga ajada valimiseelset populismi, vürtsitades seda rahale viitavate ääremärkustega, on sama hea kui otsida laiba majapidamisest püssi või väiksemat sorti jaapani videomagneetofoni.

Kas ilu nimel ikka maksab

Sattusin Stromkal jalutama, kui korraga nägin nii ilusat hobust, et sure või ära!
Õnneks ei ole meremeeste haigla sealt väga kaugel, nii et suutsin hinge vaakudes veel kuidagimoodi kohale koperdada.

Meie reliikvia on teie

Juhtusin vaatama mingit filmi, kus Rakvere teatri näitleja küsis ühe venelase käest, et oled sa tont või inimene? Kuna elame digiajastul ja mul on sõlmitud Starmaniga ka selle teemaline leping (kuu maks 129.- + digiboxi rent 29.-), siis lasin seda fragmenti korrata. Salvestasin vajaliku koha selleks spetsiaalselt varutud meediakonverteri (maaletooja hind 2024.-) abil, läbi arvuti (vana sai, hind küsitav) DVD-kirjutajaga (maaletooja hind 765.-) DVD plaadile (tooriku hinda ei mäleta) ja viisin tulemuse ekspertiisi (500.- tavameede, 2756.- digimeede).
Vastuse sain kahe nädalaga ja selleks oli: Ei ole tont, vaid venelane.
No milleks kurat kogu see aparatuur kui ma juba ennegi vastust teadsin!?

Geenius juhuse tahtel

Mul on väike mure ka. Nimelt konstrueerisin endale automaatse pesupulbri, et seda siis hiigelkasumitega turustama hakata. Probleem on aga selles, et ma ei tea kuidas ma ta valmistasin, kuna tegin seda kinnisilmi, sest paljud suured avastused on tehtud juhuslikult.
Lisaks on kadunud ka naabrite koer.

Vastuseid ootama jäädes
Kalevipoiss

On mida vaadata

Ja millal siis Aivar Palumäe oma uue kodumaise tõsielusarjaga "Nuss" välja tuleb?

Meediaõiendus

Seoses täna Delfis ilmunud artiklipealkirjaga "Ehitame Lasnamäele olümpiastaadioni!" pean vajalikuks siinkohal teatada, et paraku on minu järgmise viie aasta ajagraafik nii tihedalt ära planeeritud, et ei näe mingit võimalust efitusel kaasalöömiseks. Samuti ei ole kiita ka minu ehitusalased oskused ja teadmised. Aga aitähh pakkumast ja kui tulevikus kuidagi aega leian, siis vast mõne kärutäie liiva üritan kohale veeretada - asi seegi.

Surmast kasu kah

Kuna pärast suvist puhkust on rahaline olukord just selline nagu ta on siis otsustasime möödund nädalavahetusel traditsioonilise pereürituse mõnes avalikumas ja rahvarohkemas, aga odavamas kohas korraldada. Valik langes kellegi isamaasõja veterani matuste kasuks. Käskisin lastel kõhud kõvasti täis süüa, et hiljem enam ei anta ja mis neil pärdikutel niisamagi passida.
Kogu üritusest jäi üldjoontes positiivne mulje. Mängis akordion ja lauldi. Mees kes tahab igas pulmas peigmees olla oli mingis kastis. Õnneks oli ta prillikandja ja sain temaga klaasid kokku lüüa. Surusin ka kätt ja õnnitlesin. Kuna soovijaid oli vähe siis sooritasin avavalsi pruudiga mina. Peab ütlema, et KGBiitide prouadel on märjad silmad, aga tugev piht!
Kuna olime lõpuks ka veidi vindised, siis jätsin auto bussi ja läksime jala koju.

Mailma lõpp nihutati edasi

Eelmise nädala kahtlematute töövõitude hulka tuleb kindlasti liigitada ka meie väikeettevõtte füüsikaosakonna poolt väljatöötatud projekt - "Kuidas päästa maailm globaalse soojenemise tagajärjel poolustel ja taigas igijää vee eest".
Lahendus on lihtsam kui keegi seni arvata oskas! Ei, mitte paat!
Hoopis kogu vabanev vesi on plaanis imada kasutatud pesukaitsetesse, mis teadaolevalt lagunevad 500 aastaga. Antarktika ja põhjapoolus säilitavad ka oma valge väljanägemise ja ühtlasi on väikestel armsatel jääkarupoistel pehmem magada! Taiga osa, kus pesukaitsed tuleb toppida sambla alla, lubas enda peale võtta meie firma autojuht Sergei, kes on rahvuselt adõgee ja kelle sugulased elavad siberis ning on 5 dollari eest nõus tegema ükskõik mida. Näiteks saime me oma firmale neilt hiljuti 5 dollari eest autojuhi, kelle nimi on Sergei ja kes on rahvuselt adõgee ning kelle sugulased elavad siberis.
Ainus veel lahendamist vajav prolbleem on, et kuhu mähkmetest veele ruumitegemiseks välja pumbatav sinine vedelik panna? Üks mõte on joota see sellele prillidega naisele ja tema sugulastele?
Või valaks pamperssitesse?

Juht peab oskama alluvatega lihtsalt suhelda

Eile sisenes minu kabinetti grupp meie kollektiivi töötajaid, et esitada nõudmine, et firma peaks neile muretsema uued tervislikud anioone õhku kiirgavad Samsungi monitorid. Kuna olin eelnevalt vihje saanud, et selliste nõuetega delegatsioon on saabumas, olin ka ise jõudnud valmistuda - sidusin uksevahele nööri. Kui delegatsioon saabus koperdasid nad kõik nööritaha ja kukkusid koomiliselt kobarasse kabineti põrandale. Sellises naljakas olustikus oli igasuguste nõudmiste esitamine muidugi mõtetu.

Vabaaja kangelane

Kuna viimasel ajal on igasugused rollimängud väga populaarseks muutund, otsustasime ka ise kodus ühe sellise korraldada.
Mängisime matust. Surnuks määrasime vanaisa. Viisime ta surnuaeda ja kaevasime maasse.
Tore on selliste asjade puhul see, et saad mängu ja reaalsuse ühendada.

Kastitäis tooreid toonekurgi

Minu läti kirjasõbra nimi on Kaspars. Kaspars elab Lääne-Virumaal ja kirjutab mulle reeglina pärast seda kui seal käin. Mõtlesin ta ise välja, sest tunnen ennast lätlastega suheldes ebamugavalt ja ausalt öeldes, ega tunnegi ühtegi. Võibolla on see hoopis keele probleem.
Viimasel ajal ma ei viitsigi enam Kasparsi kirjadele vastata, meelsamini vastan oma uuele leedu kirjasõbrale. Algimantas elab Hiiumaal ja on sealsete leedulaste asepresident.

Kolhoosirokk

Sellel pühapäeval toimub Kolga-Jaanis legendaarse kohaliku kolhoosiaegse bändi "Sabonise jalajälgedes" taaskogunemine. Noorematele lugejatele, kes seda mäletada ei saa ja vanematele, kes ei taha, meeldetuletuseks, et tegemist on siis bändiga, mille algne nimi oli "Sabonise jalajälgedes uppus kaks last, kadus koer ja jäi kinni hummer", mille aga KGB käskis ära muuta, et mitte leedulasi solvata.
80 ndatel kui bänd aktiivselt tegutses mõeldi välja ka lugude pealkirjad nagu "Vellol on kolb perses", "Aimaril läks kolb perse", "Kus perses see kolb siis on" ja "Esimees on siga". Kuna tollal ei olnd pille kuskilt võtta siis lugude pealkirjadega kogu aktiivne tegevus ka piirdus. Üleüldse oli tegemist suht mõttetu bändiga. Kahtlustan, kas ta üldse olemaski oli.

Keeruline = keeruline

Ujumispüksid, puhvaika ja kaevurilamp - kõik mida öise vahetuse metsamees vajab!
Just sellises vormis oli minu Hiiumaa naabrimees kui ma talt kirvest läksin laenama.
Ja õige kah - on niiske, on külm ja on pime.

Korteriostu skandaal

Viimasel ühistu koosolekul võtsime vihaselt ette 4nda korteri, kes käisid pühapäeval Balti jaama turul ja said liha 75% odavamalt. Haistsime korruptsiooni. Haistsime ka põhjust, et kuda see liha nii odav sai olla. Roiskund liha hoidke ikka selleks ettenähtud kohtades.

Kaasaegne firma on eelkõige mängunurk

Muutsime oma firmas töösse suhtumist põnevamaks ja hasartsemaks. Nüüdsest pääseb tööle vaid see, kes esimesena jõuab Toompuiestee ja Adamsoni nurgapeal parklas olevasse kollasesse ringi. Aega on kõigil 4 tundi. Mina oleks ükspäev isegi napilt võitnud, aga siis ilmus kuskilt nigu nõiaväel mingi täitsa suvaline mees

Kas järgmine ohver?

Niisiis, pärast seda kui kurjadel jõududel ebaõnnestus katse sulgeda Levikas, ei matnud nad oma plaane maha, vaid leidsid uue ohvri! Hommikul tööle tulles hüppasin suitsu ostmise eesmärgil läbi ka Telliskivi keldripoesti, kus uksepeal ajasid tähtsat juttu 50-nda maja joodik ja laiade kätega mees, kes oli vait. Selgus, et meie keldripood tahetakse sulgeda! "NO PÜHA KURAT!" ütlesin ma vaikselt. Olga nuttis.