30.11.07
Tunne rõõmu lihtsatest asjadest
Seisime inimestega bussipeatuses ja ootasime. Lõpuks buss tuligi ja me kallistasime teda
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
skip to main |
skip to sidebar
Ikka kukk
Antud weblogis esitatut võib kasutada ükskõik kelle loal. Igasugune kuritarvitamine ja interpreteerimine on lubatud.
jälgi
Minu blogide loend
-
-
Stucco on mu südame võitnud!5 aastat tagasi
-
Neiu14 aastat tagasi
-
Parteidel on ametlikku raha küll14 aastat tagasi
-
-
-
Kukk
Ikka kukk
Keldrika uue Olga nimi on
Sildid
- ela ise (5)
- elu mõte (1)
- Filosoofia (5)
- helmi sugulased (2)
- Inimesed meie kõrval (2)
- korteriühistu (2)
- Lapsed kapitalismi tingimustes (4)
- Lapsed sotsialismi tingimustes (4)
- poissmehed (1)
- Ühiskonna kitsaskohad (4)
Blogiarhiiv
-
▼
2007
(179)
-
▼
november
(26)
- Lugemiku luule
- Ah niisama
- Tunne rõõmu lihtsatest asjadest
- Meeste vahel valitseb tihti selline keemia
- 1+1=koer
- Küsi Tarmolt
- Kuidas mul ükskord süda ehmatusest seisma jäi
- Väike vineerkast, kuiviku olemisega
- Inimene on inimesele Barbeque euroopa meister
- Meister ja margariin
- Loll mehaanik
- Ebamusikaalne raamatupidaja
- Pidulik matkapäev
- Õpetage karu noa ja kahvliga sööma, kui pärast sei...
- Tütarlaps isa jälgedel
- Rahvaloendaja hetked
- Kanad in memoriam (veidi hilinenult)
- Kohutav peresaun
- Honoluulud
- Lolli tunned ka metsas ära
- 1917
- Supleja Rein on pederast!
- Supleja Reinu sissekanne
- Elagu Gorbatshov!
- Ulme tankistid
- Pikamaa taksojuhi armastus
-
▼
november
(26)
lugeja
Teave minu kohta
- Jubejuss
- Üks pilt on väärt rohkem kui üks teine pilt, mis oli ikka jube kole ausalt öeldes
1 kommentaar:
Ükskord ma ei näinud mitte midagi, mingi buss sõitis küll peatusesse, aga ma ei näinud numbrit. Siis keegi lehvitas, mulle vist, aga ma ei näinud, kes see oli. Prillid olid taskus, aga ma ei näinud neid. Nüüd on hea meel, et ma lehvitajat ära ei tundnud, hiljem kuulsin, et ta pidas mind Maarja-Liis Ilusaks.
Postita kommentaar