Siin loll!

Niisiis, suvi läks uuele ringile (või kevad) - akna taga hakkas laulurästas jälle määgima! Tavaliselt naljalt nad pärast kevadist teineteise leidmist ja pärdikute valmis vorpimist ei üürga. Noh ligikaudu nagu inimestel, et abielus mehed ei laula, vaid sügavad mune ja joovad õlut tugitoolis.
Aga mida meie, inimesed sellest järeldama peaks?
Esiteks kindlasti seda, et kui linnuteadlased ütlevad, et linnud paarituvad meil vaid kevadeti, siis võime neile vastu hakata. Kuid võime ju ka järeldada, et linnud laulavad oma lõbuks? Näiteks isane võib ju ka rõõmust vilistada umbes nii (vabas tõlkes) - jee, oh fakk, lõpuks ometi sellest lollakast eidest ja kisavatest ja alatasa näljastest pärdikutest lahti. Tõenäöliselt juhtub see muidugi pärast seda kui ta on viimasele lendamiskahtlustega pesaserval sitsivale pojale jalaga perse äsand.
Nojah, aga minu hinge puges ka kevad ja ema helistas ning ütles, et pärast pühabast vihma lõi kartul niimodi kasvus juure, et ta olla mullaga piki nägemist saand.
Ma arvan, et mu ema moonutab tegelikkust.
See tuleb nendest euro toetustest - siis pead ju valetama, et kõvasti pappi situtaks. Viimane ei olegi ju tegelt halb kõnepruuk, vaid otsene niiöelda aforism. Sitt = sõnnik = väetis = elujõuline lehm
See viimane on omakorda see, mis ükskord selle Tallinna hävitab.
Toodud geniaalne võrdlus on antiikkreeka teemaline (vt trooja sõjad ja hobune)
Kes aga tahab Reiljani juba kuidagi varem vagaseks teha, siis TORGAKE LEHMA!

Adjöö!!